2. august 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tõe ja vale piiri määramiseks võib kasutada eetilist põhimõtet – ära kahjusta! Kui tõe väljaütlemine võiks kellelegi haiget teha, siis on oluline hoolikalt valida selle väljaülemise aega, kohta, viisi ja taktikat, arvestada kuulaja seisundi ja võimalike reaktsioonidega. On tõdesid, mida on raske taluda ning nende kuulamiseks peab oskama inimese ette valmistada.

Kui sõnumi edastaja jätab osa tõest enda teada seepärast, et sellest rääkimiseks pole parajasti sobiv olukord või keskkond, siis on tegemist pigem säästliku ja arvestava suhtlemisega. Hea juhiabi tunnetab vaistlikult, mida ja kuidas rääkida. Kuid see ei tähenda valetamist või poolikult edastatud teadet, vaid pigem sõnumi ümbersõnastamise oskust niisuguseks, et see vähem haiget teeks.

Ümbersõnastamine

Kui tuleb kasutada juhi jutu ümbersõnastamist tõe pehmendamiseks, siis arvestage järgmist:

    * Kaaluge, kuidas sõnum teile endale võiks mõjuda ja sõnastage seda nii kaua ümber, kuni saavutate sõnastuse, mida ise teise käest kuulda tahaksite.

    * Mõelge läbi, kas sõnastus, mis teile sobib, sobiks sama hästi ka isiku jaoks, kellele selle edastada kavatsete. Korrigeerige vajaduse korral sõnumit, arvestades sõnumi saaja seisundit ja meelelaadi.

    * Enne sõnumi edastamist looge kontakt ja kontrollige, kas inimene on selle vastuvõtuks valmis: kas ta suudab teid kuulata ja on valmis kaasa mõtlema.

    * Usalduse eeldus on selge, lihtne ja konkreetne keelekasutus.

Tähenduse andmine

Sõnadele antav tähendus sünnib inimeste peas. Lause, mida juhiabi ise usub, kõlab usutavana ka kuulaja jaoks.

Ebasiirus lõhub usalduse

Vale või poolik tõde, mille edastamisel inimene ise piinlikkust, hirmu või ebakindlust tunneb, on läbinähtav. Kõneleja ebamugavus on nakkav ning teine pool võtab selle alateadlikult üle. Valetaja reedavad sõnade ja kehakeele või sõnade ja intonatsiooni vastuolu. Suhtlemisest jääb halb mälestus, ärritus või ebamugavustunne ka siis, kui kuulaja otseselt ei tajugi, et tegemist oli valega.

“Siiras vale” aitab säilitada kujutlust iseendast

Siiraks valeks võib nimetada sellist hädavalet, mille esitaja ka ise oma juttu uskuma jääb. Psühholoogiast on teada, et enamasti võtab inimene sellist tüüpi mina-kaitse appi olukorras, kus tema väärtushinnangud omavahel nii tugevasse vastuollu satuvad, et ta oma eneseväärikuse säilitamiseks fakte eirab või neid tugevasti moonutab.

“Õilis vale” üldinimlike väärtuste kaitsmise nimel

Õilsa valena tuntakse ajaloos mõne oma väärtuse mahasalgamist kõrgemate üldinimlike väärtuste nimel. Näiteks kollaboratsionism diktaatorliku režiimiga selle nimel, et päästa lapsed. “Õilsad valed” on enamasti tõlgendatavad ajaloolis-kultuurilises kontekstis ning nende õilsus selgub tagantjärele.

Humanistlike väärtuste ja üldinimlike eetiliste normide kaitsmine võib mõnikord ka tööelus tingida vajaduse appi võtta nn õilis vale. Paraku on seda tüüpi hädavalet ja enesekeskset käitumist küllaltki raske eristada.

Kuidas käituda olukorras, kus hädavale kasutamine on vältimatu, loe pikemalt Äripäeva „Juhiabi käsiraamatust“.

Autor: Urve Vilk, Taimi Elenurm