13. august 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Loodud fataalne keskkond, mida inimsilm tegelikkuses veel näinud ei ole, on öökimaajavalt usutav: välja vihastatud loodus nuhtleb maad äikesetormide ning maavärinatega, pahupidi pööratud atmosfäär on tolmune ja eluvaenulik, miski enam ei kasva ega kanna vilja.

Kõige hullem on fakt, et kuigi praktiliselt kogu elu Maal on suurtes looduskatastroofides otsa saanud, on imekombel siiski veel hinges mõned inimesed, kes üritavad lootusetust tulevikuväljavaatest hoolimata elusolemisest kümne küünega kinni hoida. Nendel, kes tahavad kõige kauem elus püsida, on ainult üks võimalus – süüa teiste inimeste liha, kuniks seda jätkub. Kes selleni ei lange, need surevad varem või hiljem.

Filmi kõige suurem pluss on halastamatu tõepärasus. Kohati on vaadates lausa mulje, et tegemist pole mitte kaasaegse mängufilmi, vaid ettehaaravalt tehtud halvaendelise dokfilmiga. Kõikjal on näha jälgi veel eile eksisteerinud heaoluühiskonnast. See on küll poolhävinud, kuid ikka alles – ostukärudega parkla rüüstatud kaubanduskeskuse ees, asfalteeritud hoovidega majad oma olmekraamiga. Kõike on peale toidu. Sellisel äkkviisil saabunud maailmalõpu korral oleks ootuspärane, et nälginud inimesed just sedamoodi käituma hakkavad, nagu filmis näha.

Film “Tee” on jutustus ühest võimalikust tuleviku-tegelikkusest ning kuna see tegelikkus on sedavõrd musta värvi, et väiksemgi mahendamine mõjuks vassimisena, on õudseid kaadreid filmis ängistavalt palju. Seda, kuidas käib liha hankimine, näidatakse piisava otsekohesusega, kuid mis teha – nende kaadriteta ei jõuaks filmikonteksti sünguse aste vaatajale kohale.

Superkangelasi “Tees” ei ole. Pole mitte kedagi, kes üritaks oma saatusest suurem olla või kellel see mingilgi kombel õnnestuks. Haavatasaanud surevad ära ning lootuse kaotajad teevad enesetapu. Surma ukselt ei pöördu keegi tagasi.

Filmi lõpp ei lõpeta alustatud lugu, see on vahepeatus, aga õnneks toimub see väheke helgemas kohas. Pisukene leevendus kulub lõppu tõepoolest ära, et filmireaalsusesse uppunud vaataja turvaliselt argimaailma tagasi tuua. Ja naeratavad näod lõpukaadrites, mida ma katastroofifilmides alati imalaks liialduseks olen pidanud, on ometi kord õigel kohal.

 “Tee”

USA 2009

Kinos Artis 6. augustist

9 punkti 

Autor: Urve Vilk, Mari Hiiemäe