19. august 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Soolakaev pidi kunstnike sõnul olema hea paik peatumiseks ja kohtumiseks. Põhjamaade mütoloogias on soolakaevul oluline osa maailmaloomises, millest kõik alguse sai. Küllap on ka Draakonisse kolmekesi kokkutuldud, et meenutada, millest kõik alguse sai ja kuhu on vahepeal jõutud.

Kõik kolm kunstnikku on lõpetanud erinevad erialad. Andres Koort on tuntud lavakujundajana, kuid on pikalt seotud olnud ka maalikunstiga. Mari-Liis Tammi õppis Kunstiakadeemias skulptuuri ning olnud alates 1997. aastast tegev Eesti Kujurite ühenduses. Ene Luik-Mudist on neist ainus, kes ametlikult lõpetanud maalieriala.

Ometi esinevad nii Koort, Tammi kui ka Luik näitusel töödega, mis on tehtud teistes meediumites kui see, mis lõpudiplomil seisab. Andres Koorti metafüüsilised maastikumaalid on kunstisõbrale hästi tuntud. Nende äärmiselt kasin kujundikeel võib alguses mõjuda kummastavalt. Tema maastikud on seda tüüpi, mille kohta võib öelda, et need ütlevad nii vähe, samas öeldes nii palju.

Koorti askeetlikud maastikud ei ole füüsilised, vaid tundemaastikud. Ta maalib sõna otseses mõttes emotsiooni, mis ei ole ankurdatud ühegi koha ega aja külge.

Tundub, et seesama emotsioon on läinud värvi sisse ja lõuendile sattudes ennast just nii laotanud nagu ise tahtnud. Raske on näha siin inimkäe puudutust, mis muudabki need maalid niivõrd ebamaiseks ja ehk suuremaks kui inimmõistus hoomata suudaks.

Selgelt domineerib seda näitust just Andres Koort. Ene Luik-Mudist ja Mari-Liis Tammi mängivad tema tundemaastikele vaid akorde. Viimast eelkõige seetõttu, et Koortilt on väljas kolm korda rohkeid töid.

Pilku tõmbab ka Tammi installatsioon, mis kujutab endast seinal rippuvat fototeost ning selle küljest põrandale voolavat linasest Rapuntsli juuksepahmakat. “Uinunud Simson” on piiblilugude tuntud jutustus tema naisest Delilast, kes ajab suurel vägilased magades juuksed maha, mis on Simsoni tohutu jõu allikaks. Tammi Simson veel ootab oma õnnetut saatust laotades oma paksud pikad kiharad otse vaataja ette maha.

Ene Luik-Mudisti töö “Identiteedi küsimuses” on näitusel ainus, mis puudutab teemasid väljaspool müstikat, mütoloogiat ja puhast maalikunsti. Kahe naise kaksikportree viib mõtted homoseksuaalidest vähemustele, kuid esitab ka üldises plaanis väljakutse enesemääratlemisele.

Autor: Urve Vilk, Ragne Nukk