19. august 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nad suutsid kokku tuua võimsa ja maailmaklassi esitus -ning lavastuskoosseisu, sest kogu korraldus oli lihtsalt vaimustav. Pirita Klooster oli muudetud tõeliseks moodsaks ooperiteatriks, millele andsid lisaväärtuse keskaegsed müürid ja sume suveõhtu.

Esituskoosseis oli aukartustäratavalt kõrgeklassiline: Orpheuse osas üks maailma juhtivamaid kontratenoreid Mikael Bellini, Eurydike rollis särav ja nooruslik Helen Lokuta, tunnustatud ooperilavastaja Georg Rootering ja füüsilise teatri trupp Pan Optikum Saksamaalt, Tallinna Kammerorkester ja lõpuks dirigendipuldis väsimatu energiapomm Andres Mustonen. Kõik see kruvis ootused väga kõrgele.

Ütlen kohe välja, et muusikalises osas ootused ka täitusid ning tegid seda mitmekordselt. Tõeliselt kõrgeklassiline, nauditav ja särav muusikaline elamus. Pisut rohkem küsimärke tekitas lavastus.

Tänapäevane teatri- ja ooperilavastus seondub ikka tehnika rohke kasutamisega, video, tantsu ja visualisatsioonidega. Küll ei ole see aga kahjuks eeldus heaks lavastuseks, ainult hea tehnika head teatrit ei tee.

Barokkooper on oma olemuselt staatiline. Vanasti lauljad lihtalt seisid ja esitasid aariaid ning duette.  Paraku antud lavastus sedasama staatilisust ei vähendanud. Paratamatult tekkis silme ette julm võrdlus NO teatris lavastunud Margarita ja Meistriga, kus Sasha Pepeljajev oli kasutanud sarnaseid nn füüsilise teatri vahendeid. Kui viimases oli võimsaid kujundeid ja nauditavaid visualisatsioone, siis Rooteringi lavastus oli eurokorrektne ja ettevaatlik.

Jah, kõige selle taustaks oli suurepärane, elav ja kaunilt interpreteeritud muusika. Väga hea esituse tegi Kammerkoor Voces Musikales. Võimas vokaalne tase laskis heliseda nii lüürilistel, romantilistel- kui ka uhketel ja suurtel meloodiatel.

Andres Mustonen juhatas ansamblit talle omasel emotsionaalsel ja kirglikul moel. Lihtsalt suurepäraselt esines meie oma eesti poiss – solist Heldur Harry Põlda Amori rollis. Nii Orpheus kui ka Eurydike olid ülimalt veenvad ning säravad.

Orkester kõlas hästi ja oli kenasti balansis solistidega. Kokkuvõtteks võib öelda, et see ooper oli suureks võiduks Brigitta festivali korraldajatele, kauniks kingituseks meie publikule ja muusikaliselt suurepärane elamus. On suurepärane, et Eestis julgetakse, tahetakse ja tehakse sellise tasemega esitusi.    

HINNANG

“Orpheus ja Eurydike”

Birgitta festival

Pirita kloostris 13.08.2010

8 punkti

Autor: Urve Vilk, Erki Meister