1. september 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui midagi justkui niisama käes on, kipub inimloomus seda võimalust kuritarvitama. Hea tahe võib muutuda ekspluatatsiooniobjektiks, subjekt objektiks.

Töö vabatahtlikega nõuab  hoopis enamat kui töö palgatöötajatega, sest palgahoob kui võimalike juhtimispraakide palsam puudub. Kui kutsud vabatahtlikku lihtsalt midagi tegema, siis võib juhtuda, et järgmisel päeval ta ei tulegi. Läheb hoopis kinno või peole.

Eelnevast koorub välja kaks tõde. Esiteks, et vabatahtlik valib sinu, mitte sina teda. Ja teiseks, iga juhtimisviga saab kohe karistatud, seda ei neelata vaikselt, selg küürus, alla. Vabatahtlikud on tundlikud inimesed. Küsimus, mis vabatahtlikuks olemist kui eluprintsiipi alati saadab, on eetilisus.

“Minu jaoks on äriühingu põhitegevuse puhul vabatahtlike kasutamine välistatud. Äri aetakse ikka omanike huvides ning kui inimene ongi valmis kogemuse saamise nimel tasuta töötama, teeb ta seda oma isiklikes huvides. Seega jääb puudu teiste heaks või ühiskonna huvides tegutsemise momendist. Ettevõtted võivad vabatahtlikke kaasata ainult oma heategevuslikesse projektidesse,” on Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse juhataja Tuulike Mänd veendunud.

Positiivsema poole pealt toob Mänd välja trendi, et ettevõtted julgustavad oma töötajaid paar korda kuus või isegi tihedamini mõnele kolmanda sektori organisatsioonile appi minema. Töötajate vabatahtlikuna tegutsemist toetav ettevõtte saab boonusena lisaks heale imagole ka sügavama kontakti oma klientide ning kogukonnaga. “Tegemist on ühe osaga ettevõtte sotsiaalsest vastutusest. On palju abi, kui jagatakse teadmisi, oskusi või lihtsalt tehakse mõni kasulik asi ära. Ettevõtte seisukohalt on tegemist inimestele vahelduse pakkumisega ja nende arendamisega, sest uudses keskkonnas midagi teistsugust tehes saadakse lisateadmisi ja kogemusi,” sõnas Mänd. “Sellised töötajad on enamasti paremini motiveeritud oma igapäevast tööd tegema,” lisas ta.

Pensionärid kõige kohusetundlikumad

Viis vabatahtlike tüüpi:

Pensionärid – kõige kohusetruumad, altid suhtlejad, (elu)kogemustega inimesed, kelle peale võib alati loota.

Üliõpilased – kogemusteihkajad, kõige keerulisem motiveerida. Paljud ihkavad vabatahtlikuks olemise kaudu saada esmast töökogemust.

Töötud – kasutavad vabatahtlikuks olemist enda näitamiseks ning mandumise vältimiseks. Peamine motivaator saada uuesti tööle.

Spetsialistid (turundajad, juristid, juhid) – elus palju saavutanud, kes soovivad missioonitundest ühiskonnale õpitut-kogetud tagasi anda.

Eneseotsijad – inimesed, kes otsivad enda olemisele ning tegudele laiemat mõtet.

Allikas: Katriin Jüriska

Autor: Urve Vilk, Kristo Kiviorg