13. september 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Inimühiskonna ajalugu ei tunne ühtegi rahvust, kogukonda või hõimu, kellel puuduksid uskumused ja usulised tavad. Läbi ajastute on usundid aidanud säilitada rahvuste või kogukondade ühtseid väärtusi ja elunorme, s.t ka seaduste ja eeskirjade, nii suuliste kui hiljem ka kirjalike, järgimist. Paljudes kultuurides peetakse tänapäevalgi jumalikku käsku kõrgemaks kui ühiskondlikke seadusi. Eri kultuuride usundeid tundmata pole lootustki orienteeruda rahvusvahelises kultuuris. Orienteerumine oma rahva, külastatavate riikide ja külaliste religioossetes tõekspidamistes on kultuursele inimesele hädavajalik.

Kultushooned

Igal kultushoonel on hindamatu kultuuriline ja ajalooline väärtus. Igasse kivisse, kirikutekstiili ja maalide või freskode pintslitõmbesse talletasid nende loojad osakese iseendast, pidades silmas nii kultuuritraditsioone kui ka tulevasi inimpõlvi. Austusega peab suhtuma ka kõige tagasihoidlikumasse kultushoonesse. Ei tohi unustada, et igal hoonel on haldaja, kes hoolitseb selle lahtioleku, korrastamise ja julgeoleku eest. Ka igas kodus on omad reeglid, saati siis kultushoones, kus viibite külalisena.

Pühakoja külastaja käitumine olgu rahulik, silmatorkamatu ja tõsine. Riietutakse soliidselt ja pisut pidulikultki. Viisakas on enne istumist seista mõni silmapilk püsti (mediteeritakse või loetakse mõttes lühike palve). Läheduses märgatud tuttavaid tervitatakse kerge peanoogutusega.

Kiriku ukse juures on välja pandud annetuskarbid kirikulistele. Annetuse suuruse määrab loomulikult igaüks ise.

Käitumine kultushoonetes

Ükskõik millist pühakoda külastades pidage meeles alljärgnevat.

* Suhtuge aupaklikult parasjagu toimuvasse teenistusse ka siis, kui selle ülesehitus ja kombed on teile võõrad.

* Soovides külastada mõnd sakraalehitust seal leiduvate kunstiväärtuste pärast, püüdke seda teha ajal, mil teenistust parajasti ei toimu. Kuid ka siis ärge unustage hetkekski, kus viibite, tähtis on vaikus ja diskreetsus! Ebaviisakas on kõneleda valju häälega ja trampida kiirsammul mööda hoonet. Sobimatu on žestikuleerida, naerda ja kohatuid märkusi teha. Pange tähele, et te ei segaks mõnd üksikut palvetajat. Pöörake tähelepanu siltidele ega trügige sisse ustest, mis pole mõeldud tavakülastajale. Taktitu on piiluda pihitoolidesse, astuda altarile, näppida skulptuure, marssida hauaplaatidel ja võtta kaasa postkaarte ning kirjandust või süüdata küünal, laskmata raha korjanduskarpi.

* Enne pühakoja külastamist vaadake, mis teil seljas on ja milline te välja näete. Lühikesed püksid, T-särk, suure dekolteega kleit, teksariietus, dressid vms võivad olla põhjus, et teid ei lubatagi hoonesse. Riietus olgu kooskõlas pühakojas valitseva tõsidusega. Turismireisil ei ole küll võimalik iga hetk ümber riietuda, kuid naistel võiks käekotis olla sall või rätik, millega näiteks liiga paljast ülakeha veidi varjata.

* Kinni tuleb pidada jumalateenistuse alguskellaajast, ükskõik, kas minnakse kirikusse usulisest veendumusest, seltskondlike kohustuste sunnil või osa võtma sugulaste-sõprade korraldatud tseremooniast. Istutakse vaikselt ega arvustata teisi kirikulisi. Kui juhtub, et hilinete, pidage meeles: ükski hästikasvatatud inimene ei lähe piki kirikut endale altari lähedale istekohta otsima, vaid rahuldutakse esimese vaba kohaga.

* Sattudes ristimisel, laulatusel, matusel teise usundi jumalakotta, kus jumalateenistust peetakse teisiti, kui on harjutud nägema, katsub intelligentne inimene kohaneda olukorraga ja jälgib, mida teised teevad.

* Pühakotta sisenedes paljastavad mehed juba uksel pea, olenemata peakattest. Samuti tehakse matuserongi möödumisel.

* Kui satutakse teenistusele, kus meeldib süveneda muusikasse, ei tohi siiski unustada, kus viibitakse. Eesõigus on ikkagi nendel, kes on tulnud palvetama, mitte muusikat kuulama. Tulnud muusikaarmastuse tõttu osa võtma mõne võõra usundi jumalateenistusest, astuge või istuge võimalikult kõrvalisemasse paika ja tehke kaasa tähtsamad kombetalitused, pidades tähelepanelikult silmas, mida teeb enamik usklikest. Ei ole õnnetus, kui keegi koguduseliikmeist märkab, et olete võõras. Õnnetus aga on, kui võõras pühakojas külalisena viibides end üleolevalt või pilkavalt üleval peetakse.

* Sagedasti piirab kultusehoonet kalmistu. Ka seal viibimine nõuab vaikset ja viisakat käitumist. Jälgige, kuhu astute. Hauakääpale või -plaadile astumine on samaväärne võõrasse korterisse tungimisega. Lilled, põõsad ja puud kasvavad ning õitsevad surnuaedades lahkunute mälestuseks, mitte elavatele murdmiseks ja noppimiseks. Rist, hauaplaat või -kivi annavad tunnistust kunagi elatud elust, suhtuge neisse pieteeditundega. Kiri sellel pole teile mõeldud – ka juhul, kui kirjaread tunduvad pisut naljakad või naiivsed, ärge ironiseerige nende üle.

* Soovides külastada hinduismi templit või islamiusu mošeed, arvestage, et tänavajalanõud tuleb ukse taha jätta. Kui see teile ei meeldi, jääge parem välja, sest tänavajalatsites sissetrügimine solvab sügavalt usu kummardajaid.

Usunditest ja käitumisnõuannetest lähemalt „Juhiabi käsiraamatus“, mille saab tellida SIIN.

Autor: Urve Vilk, Maaja Kallast