17. september 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

“Üksik mees” räägib loo, kuidas Colin Firthi kehastatud professor leinab oma traagiliselt hukka saanud geisõpra. Elul pole enam värve, see ei anna enam asu ning mees tüürib kindla huku suunas.

Filmi alguses ja selle edenedes on küll kohati tunne, et loen disainipiiblit Wallpaper, sest silme ees avanev on nii kompositsiooniliselt, kaadris toimuva näitlemise, muusika kui ka dekoratsioonide tõttu hästi sätitud, puhas ja kvaliteetne ning väljapeetud. Seetõttu kardan poole filmi peal, et see on ühelt poolt küll ilus ja tore, kuid kindlasti jääb meelde külmus. Et üledisainitu näeb küll kaunis välja, ent ei puuduta üldse – ilus vaadata, aga omale ei tahaks. Või kui tahaks, siis ununeb kiirelt kapiservale.

See kartus õnneks kinnitust ei leia. Aeglaselt ja melanhoolselt suurepärase soundtrack’i taustal kulgev teos haarab end peaosaliste, peamiselt Colin Firthi toel endasse ning naudingut jätkub lõpuni. Vanad kalad Firth, Julianne Moore ja Matthew Goode saavad särada algaja lavastaja käe all. Mis neile tähendab ilmselt enam vabadust ja võimalust oma sügavust katsetada, kinopublikule aga seda, mis näitlejais päriselt peidus on. Kui ees ei ole kogenud lavastajat, kes teab, mida ja kuidas näitlejast oma loo ja nägemuse edasi andmiseks kätte saab, annab pinnast nii katsetamiseks kui  ka millekski erakordseks.

Firthi maailmavalus professor on tema kehast üks võimsamaid esitusi seni. Isegi paari aasta vanune hästi õnnestunud osatäitmine leinava isana filmis “Genova” jääb selle kõrval kahvatuks. Irooniline puänt lõpus lisab mõnusa meeleolu. Igal juhul aasta üks meeldivamaid kombinatsioone, kus hästi tasakaalus lugu, näitlejad, kompositsioon ja taust.

"Üksik mees”

10 punkti

Kinodes alates 3.10

Autor: Rivo Sarapik, Urve Vilk