Taanlased väärtustavad vaba aega rohkem kui sissetulekuid

Taanlane ei viitsi tööd teha, ütleb sakslane ja rootslane. Me oskame elu nautida, ütleb taanlane ise. Kuna lisatöö end ära ei tasu, eriti kui sind ähvardab kõrgemasse maksukategooriasse sattumine, eelistab taanlane lisasissetulekule vaba aega.

Taanit tuntakse ja imetletakse Euroopas mitte ainult valgete liivarandade ja peekonsigade pärast, vaid ka selle poolest, et taanlane maksab nurisemata oma sissetulekust 40–59% maksudeks, olles samas viimaste aastakümnete uuringutes püsivalt see rahvus Euroopas, kes on oma eluga enim rahul ja tunneb end oma maal kõige turvalisemalt. Igal hommikul vurab taanlane oma äärelinna tüüpmajast vanas Volkswagen Polos v?i Opel Kadetis mööda heas korras kiirteede võrgustikku kesklinna tööle – kõrge omandimaks muudab suure auto ja maja omamise mõttetuks luksuseks. Taanlane ei viitsi tööd teha, ütleb sakslane ja rootslane. Me oskame elu nautida, ütleb taanlane ise.

Turvaline paindlikkus

Eestis on seoses hiljuti vastu võetud uue töölepingu seadusega tõstetud esile Taani paindlikku tööturgu ehk nn Taani mudelit, mida Euroopa Liit nüüd flexicurity nime all ka teistes liikmesriikides tööturu elavdamiseks propageerib. Turvalise paindlikkuse kontseptsioon tähendab lühidalt lahtiseletatuna seda, et töötajale on tehtud töökoha või ameti vahetamine sotsiaalsete garantiide, abirahade ja (tasuta) eluaegse järelõppega võimalikult valutuks. See kergendab omakorda tööandjal nõudluse vähenedes töötajate vallandamist. Lisaks kannab üha rohkem ja eriti suuremaid ettevõtteid vabatahtlikult sotsiaalset vastutust mitte ainult keskkonna, vaid ka töökeskkonna ja töötajate eest: koondatutele pakutakse kas asutusesisest ümberõpet või nõustamist uue töökoha leidmiseks ning neile, kelle tervis täiskoormusele vastu ei pea, pakutakse võimalust jätkata osalise töökoormusega. Minu tutvusringkonnas on väga vähe neid 30–40aastaseid, kes on üles kasvanud samas kohas, keskmiselt on vanemate töökoha vahetamise tõttu elukohta ja koole vahetatud kolm kuni neli korda. Kui nende vanemad olid tihti sunnitud ametit või töökohta vahetama, kuna 80ndatel ja 90ndate tööstuskriisi perioodil suleti palju suuri tootmisettevõtteid, siis eelistavad tänapäeval töötajad töökohta vahetada omal soovil, kas siis vahelduse või parema palga saamiseks või vallandamise ennetamiseks. Tööandja teab, et inimene, kes on proovinud töötada erinevatel töökohtadel ja on end jooksvalt täiendanud, sulandub kiiremini uude töökeskkonda.

Töötajale töö kaotamise puhul tagatud sotsiaalsed hüved võimaldavad tal vastu võtta ka nn riskantseid väljakutseid: tähtajalise lepinguga töökohti või ametikohti, mis erinevad tema põhioskustest. Tähtajalised töökohad, kus tuleb näiteks asendada vanemapuhkusel olevat töötajat, on paljudele äsja ülikooli või ametikooli lõpetanutele suurepäraseks võimaluseks ihaldatud asutuses “jalg ukse vahele saada”, kuna tähtajalisele töökohale on taotlejaid tüüpiliselt vähem kui tähtajatule.

On ka neid firmasid, kes oskavad noorte innukust enda kasuks hästi ära kasutada. Näiteks otsustas Taani üks suurimaid filmitootjaid Zentropa AS (mille üks omanikest on reþissöör Lars von Trier) vastu tulla paljude noorte soovile, kes kümne aasta tagusel Taani filmi kõrgajal filmitegemisest unistasid ja kuulsasse firmasse praktikale tahtsid pääseda. Zentropa omanikud Trier ja Peter Aalb¿k viisid sisse lausa ametliku korralduse, mille alusel võeti aastas firma “palgale” 4–6 noort, keda hakati kutsuma “småtter” (eesti keeli umbes “tühi-tähi”) ning kellel oli võimalik kolme aasta jooksul osaleda kõigis firma tööprotsessides. “Palgale” selle pärast, et esimene poolaasta töötasid noored tasuta, saades seejärel umbes õppetoetusele vastavat kasinat palka, mis tõusis alles viimasel aastal pooleni keskmisest palgast. Samas tegid noored sandikopikate eest ränka tööd ja vastutasid lõppkokkuvõttes ise selle eest, palju nad õppisid. Noorte ekspluateerimise süüdistustele vastas Aalb¿k aga, et neil on järjekord ukse taga ja et esimene pool aastat tasuta tööd on vajalik selleks, et eraldada tõelised fanatid tühikargajatest.

Mobiilsus

Ebatavaline ei ole ka see, et atraktiivse töökoha nimel on taanlane valmis kolima riigi teise otsa. Palju on ka neid, kes sõidavad päevas tööle ja tagasi 3-4 tundi, sest pikka töölesõitu kompenseerib maksusoodustus, mis on seda suurem, mida kaugemal sa töötad. Mobiilsust lihtsustavad ka heas korras teed ja suurepäraselt toimiv ühiskondliku transpordi võrgustik. Kuna automaksud on suured ning bensiin on kõrge aktsiisi tõttu kallis, eelistavad paljud auto koju jätta ja sõita tööle ratta, bussi, rongi, metroo või lennukiga. Kui ma aastaid tagasi sotsiaaluuringute instituudis töötasin, oli mul ülemus, kes elas Taani teises otsas Ålborgis ja käis tööle lennukiga: 20minutiline autosõit, pool tundi Ålborgi-Kopenhaageni lennukis ja pool tundi bussiga lennujaamast kesklinna tegid tema tööletuleku aja võrdeliseks eeslinnast autoga tööle logistava kolleegiga. Ja kuna linnulennult on Ålborgi ja Kopenhaageni vahe üle 200 km, oli asja juures boonuseks ka suur maksusoodustus.

Kui vaadata statistikat, võib seega jääda mulje, et taanlane on hiilgav näide tööturu toimivast dünaamilisusest: igal aastal vahetab ligikaudu üks kolmandik Taani tööturul olijaist töökohta, kas siis asutuse sees või minnes tööle teise asutusse. Osa sellest arvust on muidugi ka sunnitud minejad, kes asuvad järelõppesse, lahkuvad tööturult või jäävad töötuks. Kui aga statistikat lähemalt uurida, selgub, et uue või eriti magusa töökoha nimel on päevas nõus tunde rongis või autoroolis veetma peamiselt alla 40aastased ja kõrgema haridusega töötajad. Eakamad ja lihttöölised teevad seda ka, aga mitte vabatahtlikult.

Põhimaksukoormuse ehk 29–34% sissetulekust moodustab kohalikule omavalitsusele või linnale makstav maks, millele lisandub kirikumaks (u 1%, vabatahtlik, kuid seda maksab enamik taanlasi) ning 8%-line bruttoskat ehk tööturumaks. Lisaks sellele maksab iga töötaja sõltuvalt oma sissetulekust kas 3,76%-list bundskat ehk madalaima astme maksu, mida maksavad need, kelle kuusissetulek on üle 3291 ja alla 20 600 Taani krooni; 6%-list mellemskat ehk keskmise astme maksu maksavad need, kelle kuusissetulek on 20 600 ja 32 480 krooni vahel. Üle selle teenivad töötajad maksavad oma töötasust 15%-list nn topskat ehk kõrgeima astme maksu, mis on suhteliselt uus nähtus ja viidi sisse alles 1987. a. Seega läheb keskmise sissetulekuga taanlase u 25 000kroonisest kuusissetulekust maksudeks keskeltläbi 47% (32+1+8+6), mida arvestatakse palgast peale personlig fradrag elik maksuvaba miinimumi (mis on 2010. aastal kõigile üle 18-aastastele 3575 krooni) mahaarvamist, seega 47% 21 425-st (25 000 – 3 575) = 10 070, mis teeb tema netopalgaks u 15 000 (25 000 – 10 070). Maksukoormus isiklikust sissetulekust ei tohi siiski ületada 59%.

 Kuna lisatöö end ära ei tasu, eriti kui sind ähvardab kõrgemasse maksukategooriasse sattumine, eelistab taanlane lisasissetulekule vaba aega, mil saab tegeleda hobide, reisimise, laste, sõprade või mõne meelelahutusega. Hygge (sõna on raskesti tõlgitav, tähendab umbes mõnusalt aja veetmist ja elu nautimist) ongi taani (töö)kultuuris keskne mõiste ja on eriti võõrastav eestlasele, kes on harjunud sellega, et armastuse ja õnne on ära teeninud vaid see, kes tööd rabab. Tänu ametiühingute survele on nädalane tööaeg viimaste aastatega kahanenud 37 tunnini ja puhkus pikenenud kuuele nädalale aastas. Samas on taanlastel aastaid olnud võimalik juba 60aastasena tööturult lahkuda ja saada kuni pensionieani (65. a) nn efterl¸n ehk eelpensioni. Korraldus, mis oli algselt mõeldud füüsilise tööga oma tervise rikkunud töötajatele, on viinud täiesti tervete 60aastaste massilise tööturult lahkumiseni, mistõttu eelpensionile mineku iga plaanitakse tõsta ja tulevikus see üldse kaotada.

Astmelise tulumaksu vastased on leidnud, et kuna ambitsioonikus ei tasu end ära, tõmbab Taani ligi peamiselt sotsiaalseid hüvesid jahtivaid sisserändajaid ja madalapalgalisi ehitus- ja põllutöölisi, samas kui helgemad pead jahivad paremaid palku ja karjäärivõimalusi USAs ja Saksamaal. Pittelkowi hinnangul on kõige suurema põntsu solidaarsusele pannud just sisseränne ja viimase paarikümne aastaga kasvama hakanud võõrtööliste hulk. Nood ühiskonnagrupid ei tunne oma sotsiaalses marginaliseerituses taanlastega mingit kokkukuuluvustunnet ega vastutust Taani riigi ees. Enamik neist saadab nagunii Western Unioni vahendusel suurema osa sissetulekust kodumaale. Solidaarsuse kadudes kaotavad ka sotsiaalsed kokkulepped oma legitiimsuse. Seega tuleb tunnistada, et globaliseerumine tähendab flexicurity’le tõsist ohtu.

 Loe pikemalt Äripäeva infolehest "Tööjõuturg".

Osale arutelus

  • Urve Vilk, Maarja Siiner

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Pidupäev Kuulsaalis

Pane pidu veerema Kuulsaalis! Lõbus ajaveetmine ja mõnusad söögid-joogid muudavad Sinu pidupäeva kõigile meeldejäävaks!

Viljandi Pärimusmuusika Ait

Viljandi Pärimusmuusika Ait on mõnus koht, kuhu tulla kontserdile, loengusse, seminarile, konverentsile, tähtpäevi pidama ning vaadet ja õhkkonda nautima. Asume Viljandi südames, Viljandi Lossimägedes ja 360-kraadine postkaardivaade on hinna sees.

Küsitlus

Kuidas Sinu firmas suvepäevi peetakse?

  • Kahepäevased suvepäevad linnast eemal
    28%
    28%
  • Ühepäevased suvepäevad linnast eemal
    17%
    17%
  • Meeskonnaüritus töökoha lähedal
    10%
    10%
  • Suvepäevi ei peeta
    45%
    45%

Valdkonna tööpakkumised

Teabevara