18. november 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Superviisoritel valdavalt teraapiaalane taust

Supervisioon on mõeldud eelkõige inimestega töötavatele professionaalidele – neile, kes kasutavad oma isiksust tööriistana teiste inimeste õpetamiseks, arendamiseks ja mõjutamiseks. Töönõustamist rakendatakse peamiselt hariduses, sotsiaaltöös ja meditsiinis aga ka klassikalises ettevõtluses vajalike professionaalsete oskuste ja suhtlemisvilumuse parandamiseks. Supervisioon võib toimuda vastavalt vajadusele grupis või individuaalselt. On kujunenud kinnitamata reegliks nii Eestis kui ka välismaal, et hea superviisor on teraapiaalase taustaga (psühhoteraapia).

“Superviisoril on nõue omada kõrgharidust kas psühholoogias, haridusteaduses, sotsiaalvaldkonnas või majanduses, millele lisandub kolme aasta pikkune supervisiooni väljaõpe. Väga oluline on, et teenuse pakkuja oleks ka ise superviseeritav. See tagab enda professionaalse arengu ja aitab n-ö oma peegli puhtana hoida,” rääkis superviisor, grupiterapeut ning õppejõud Tiina Merkuljeva.

Heal coachil on olemas oma edulugu

Coaching ehk juhendamine keskendub kindlale individuaalsele või grupisooritusele. On kitsalt tulemusele orienteeritud, kindel strateegiline fikseeritud tegevus, kus on kasutusel spetsiaalsed treenimise meetodid ning tehnikad.

Lihtsustatult on coachingut kahte tüüpi: organisatsioonidele (indiviididele kui gruppidele) pakutava teenusena ning indiviididele töökeskkonna väliselt (life coaching). Viimases püstitakase ja aidatakse kaasa enesearengulike eesmärkide saavutamisele.

Ligi kaks kümnendit inimeste ja organisatsioonide juhendamisega tegelenud Kaupo Saue peab hea coachi esmaseks eelduseks isikliku edukogemuse olemasolu.

“Kuna coach on treener, kes on orienteeritud tulemustele, siis peaks ta olema ise midagi saavutanud oma professionaalses või isiklikus elus. Ei saa teisi treenida ja tulemusi saavutada, kui puuduvad isiklikud kogemused. Ta peaks teadma ja omama kogemusi saavutamise teekonnast, takistuste ületamisest ja edasiliikumise protsessist.”

Mentorlus valdavalt kahe inimese koostöövorm

Mentorlus oma olemuselt on coachingust vähem spetsiifilisem, lõimudes oma olemuselt supervisiooniga, kuid ta ei sisalda endas otseselt teraapiavorme. Ta on suunatud nii indiviididele kui ka gruppidele ja organisatsioonidele. Eike Tõnismäe ja Helle Gern, mitmete mentorluse ning juhendamise alaste raamatute autorid ning koolitajad defineerivad mentorlust järgnevalt: mentorlus on valdavalt kahe inimese vaheline koostöösuhe, mille keskmes on mõlema osapoole areng järgmisele arenguastmele. Mentor võib olla keegi inimene ettevõtte seest aga ka väljastpoolt. Viimast vormi on Eesti ettevõtted vähem kasutanud.

“Ühte head mentorit iseloomustab eelkõige sügav tahe arendada iseennast, suutlikkus hoida tasakaalu ja energiataset kõrgel tingimustes, kus on palju muutusi ja ebakindlust,” sõnas Eike Tõnismäe.

Autor: Urve Vilk, Kristo Kiviorg