3. detsember 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vahel on päris hea meel, kui satud vaatama midagi nii turvaliselt head. Et ei peagi väga pead vaevama, mis asi see õieti on, mida sulle vaadata pakutakse, vaid oskad oma ootusi tegelikkusega vastavusse sättida.

Just “turvaline” on õige märksõna “Heliseva muusika” kohta. Ei ole seal mingeid ekstreemsusi, etendus on servast servani ilusat ja armsat muusikat täis ning emotsionaalselt häirivaid kohti seal lihtsalt ei ole.

Kes enda jaoks muusikali­žanri just suisa ei välista, võiks seda etendust kasutada teraapilise meeleoluparandajana. Kui ikka kolm pikka tundi veeta järjest keskkonnas, mis sulle nii meloodilises kui ka süžee kulgemise mõttes positiivseid signaale saadab, siis hakkab see tasapisi mõjuma.

Muidugi tasub ennast juba varakult helgesse meeleolusse häälestada ja hingeuksed valla teha, sest tõsi ta on – žanrile omast magusust on seal omajagu.

“Helisev muusika” on nagu ilus muinasjutt lastejuttude kullavaramust: hea pääseb võidule ja teeb imesid, elumured kaovad teelt ning kõik laheneb. Et see kõik juba varasemast tuttav on, ei sega. Kui ikka on kommisöömise päev, siis söön ja

“Helisev muusika”

7/10

Esietendus 27. novembril

kl 19 Vanemuise teatri suures majas

Autor: Urve Vilk, Mari Hiiemäe