Autorid: Urve Vilk, Urve Vilk, Ehitusuudiste kuukirja toimetaja • 6. jaanuar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vastus: Töölähetuse kulude hüvitamine tuleneb töölepingu seaduse (TLS) §-st 40.  TLS § 40 lg 2 kohaselt töötajal on õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist.

Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 25.06.2009a. määrusega nr 110.

Eelnimetatud korra kohaselt on töötajal õigus nõuda tööandjalt töölähetusega kaasnevate sõidu- ja majutuskulude ning tööülesande täitmisega kaasnevate muude mõistlike kulude (näiteks sõidupiletite ostmisega kaasnevad, reisikindlustuse, viisa vormistamise, pagasiveo, valuutakursside vahest tulenevad või muud sarnased kulud) hüvitamist ning välislähetuses oldud aja eest päevaraha maksmist, kusjuures töölähetusega seotud kulud hüvitatakse kulu tõendava dokumendi alusel.

Seega reisikindlustuse kulu on üks töölähetusega seotud kulu ning ei loeta erisoodustuseks sõltumata sellest, kas selle kulu kandis vahetult tööandja või töötaja või kellele kantakse kindlustusjuhtumi tekkimisel kahjuhüvitis. Kui tööandja on töötaja töölähetustega seoses teinud kolm erinevat kindlustustust, mis katavad töölähetuse käigus tekkida võivad medistiiniabi-, reisitõrke- ja pagasikahjud, siis ei oleks tegemist erisoodustusega. Kuivõrd maksustamine sõltub asjaoludest, siis eeltoodud kolm kindlustust tuleks käsitleda erisoodustusena, kui töötaja kasutab neid seoses eratarbimisega ja mitte seoses töölähetustega.

Eeltoodud kulude kajastamine raamatupidamises tegevuskuluna ei sõltu sellest, kas  mingi osa kulust loetakse erisoodustuseks või mitte ning maksustamise jaoks tuleks pidada täiendavat maksuarvestust.

Küsimusele vastas Äripäeva käsiraamatute foorumis KPMG Baltics OÜ.