7. jaanuar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Säärane võiks olla Woody Alleni uusima filmi “Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut” lühikokkuvõte. Ehk et lugu paarikestest, nende õnneotsingutest, egoistlikest plaanidest, kavatsustest ja muust virr-varrist, mis selles elus nii tähtis tundub, aga ometi nii tühine on. See on eneseiroonia kõrgem pilotaaž.

Loo keskmes on kaks abielupaari – Alfie (Anthony Hopkins) ja Helena (Gemma Jones), nende tütar Sally (Naomi Watts) ja tema abikaasa Roy (Josh Brolin), kelle kired, sihid ja mured kisuvad nad hädade ja meeleheite keerisesse. Alfie, kel teine noorus peal, jätab Helena maha ja kosib endale naiseks vabameelse prostituudi. Helena kaotab selle kõige juures mõistuse ja otsib abi posijatelt ja ennustajatelt.

Nende tütar, kelle abielus pole juba ammu enam kirge, armub oma ülemusse, kes tema tunnetele paraku ei vasta ja heida silma hoopis tema sõbrannale. Sally kirjanikust mees Roy ei saa peast välja aga vastasmajja kolinud kaunitari Diat.

See on woodyallenlik seebiooper elust enesest, mida vürtsitab tugev annus tragikoomilisust. Ja see on see, mis filmi juures paelub. Vanameister oskab võtta elu vabalt, irooniliselt ja selle näilise tõsiduse juures üpris koomiliselt ning selle kõik suurepäraselt kinolina jaoks mugandada, pannes inimesed kas või viivuks elu tegelike prioriteetide üle mõtlema. Olgugi, et publik on nagu väike laps, kes pidevalt midagi uut ja huvitavat kogeda tahab, on see film, millest leiab mitmeid paralleele Alleni varasemate filmidega ja milles otseselt midagi üllatavat ei ole, vaatamist väärt. Värskendavalt kosutav meeldetuletus, kuidas asjad elus on.

 Hinnang

“Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut”

7/10

Lavastaja ja stsenarist: Woody Allen

Osades: Antonio Banderas, Josh Brolin, Anthony Hopkins, Gemma Jones jt

Kinodes alates 23.12.2010

Autor: Signe Sillasoo, Urve Vilk