Tõnisepäev - pool talvest läbi

Täna tähistatav tõnisepäev on tuntud kui talvepoolitaja. Ennustuse kohaselt tuleb kena aeg, kui tõnisepäeval paistab nii paljugi päikest, et mees näeb hobuse selga hüpata, kirjutab veebikülg folklore.ee/Berta.

Tõnisepäev ehk tinnüspää ehk taliharjapäev, ka kesktalvepäev on 17. jaanuaril.
Tõnisepäeva nimetused viitavad kahele olulisele poolele selle päeva tähenduses: vana kultuspüha ja talvepoolitaja. Selleks päevaks pidi olema alles pool inimeste ja loomade toiduvarust.

Nagu muudelgi talvistel tähtpäevadel peeti oluliseks päeva pikenemist kukesammu võrra. Tõnisepäeva ilm ennustas ette suveilmu ja viljakasvu. Tuntuim ütlus on: kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg.

Pikki sajandeid ühendati tõnisepäeva koduhaldjale ohverdamise ja sigadeõnne tagamisega. Seejuures on omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja koduhaldjas Tõnni kultusega seonduvad kombed. 20. sajandi alguses olid Lääne-Eestis säilinud Tõnni kuju, temaga seonduvad ohvrikombed ja uskumused. Lääne- ja Lõuna-Eestis, eriti Setumaal tähistati tõnisepäeva seapea ja kruubisupi söömise ja austavate, vargsi viidud ohvriandidega 20. sajandi lõpuni. Selle juures lausuti karja- ja viljaõnne tagamiseks tõnnipalve.

Tõnnile viidi ohvreid veel siis, kui uudseviljast, -piimast või -lihast midagi valmistati, olulisem ohvriaeg langes üldse sügisele, kuid vajadusel viidi andeid neljapäeviti ja muudel maagiliselt olulistel aegadel.

Tõnisepäeval käidi mõnel määral külas ja peeti pidusid. Selle kohta on rohkem andmeid Setumaalt, kus mitmetes külades peeti nn praasnikut, kuhu kutsuti sugulasi paariks päevaks pidutsema.

Mujal Eestis telliti 19. sajandil kõrtsis mokalaadal endale sulaseid ja tüdrukuid. Peremees andis käsiraha, mida hiljem palga juures ei arvestatud; lepingu kinnituseks tuli välja teha.

Tõnisepäeva puhul käidi kariloomi tervitamas ja pakuti neile leiba või lüpsiku pealt süüa. Loomadel on lastud nuusutada nendega seotud tarbeesemeid ja riistu; on kantud leiba ümber karja, et kari edeneks. Loomadele pakutud leivapäts küpsetati eraldi. Mõnel pool visati pool pätsikest uksest välja Tõnnile ja teine pool ahju, et tagada viljaõnne.

Tõnisepäeva öösel käidi võõra lamba pead pügamas, sellest villast sai kaitsevahendi kohtu ja saksa viha vastu. Muidugi oli sellise teguviisiga võimalik ka teise lambaõnne pidurdada. Lõuna-Eestis viidi hommikul kolm hargitäit sõnnikut põllule, viijale pakuti liha. Seegi komme oli mõeldud loomade kaitseks ja vilja edenemiseks.

Keelud
Tõnisepäeva töökeelud on seotud sigadega, et vältida nii seakahju kui ka sigade tekitatud kahju: keelatud oli võrgukudumine (sead lõhuvad ära), ketramine ja õmblemine (seal hakkab pea ringi käima või torgid sead pimedaks).

Rituaalsed toidud
Tangudega keedetud seapea, herned (oad) sealiha või seapeaga.

Loodus
Tõnisepäeval keerab karu teise külje, hülgel sünnib esimene poeg, putukatel tuleb hing sisse, lõpeb mardipäeval alanud lutsupüük.

Taliharjapäevad
Eestis on talvekeskmeks peetud taliharjapäeva, tõnisepäeva, küünlapäeva, paavlipäeva ja käädripäeva. Üldiselt ongi kõigil rahvail mitmeid kalendripühi, mis kannavad talve poolitaja tähendust.

Antoniidid ja nende tegevus Eestis
Tallinna Tõnismäele rajasid antoniidid 1420. aastate paiku Püha Antoniuse kabeli. See purustati Liivi sõja ajal, kuid kohanimi on säilinud tänini.

Antoniuse altar leidus ka 1488. aastal Niguliste kiriku torni jalami lõunaküljele ehitatud kabelis. See ehitati linna lihunike rahaga, mistõttu nende kaitsepühakul oli seal oluline koht.

Antoniidid kandsid musta kapuutsiga mantlit, millele oli tavaliselt tikitud sinine rist. Teine ordu tunnus oli kelluke, mille helin arvati peletavat saatanlikke jõude, andes ühtlasi abivajajatele märku antoniitide lähedalolekust. Alates 15. sajandi lõpust tegutsesid antoniidid ka Niguliste kiriku juures, ravides haigeid ja abistades vaeseid. Antoniidid abistasid katku ajal, samuti tungalteradest mürgitatud vilja söömisesest tekkinud nn Antoniuse tule arstimisel. Antoniuse tuli tähendas, et mürgitunu nahk muutus tulipunaseks ja algas ägedaid valusid põhjustav kudede lagunemine. Haiged väitsid end nagu elusalt põlevat. Antoniuse tuli oli kardetud haigus. Kas see oli levinud ka Eestis, ei ole täpselt teada.

Antoniidid arstisid ka koduloomi. Ordul oli ühtlasi paavstlik privileeg, mille põhjal nad tohtisid toiduse hankimiseks maksuvabalt sigu pidada ja karjatada. Selle tõttu on Antoniuse üheks atribuudiks siga.

Eesti muuseumidesse on jõudnud hulga hõberipatseid T-kujulise Antoniuse ristiga Poola katoliku ajast. Need pidid kandjale ja tema loomadele tagama Tõnise ehk Antoniuse soosingu.

Tõnn
Maja- ja koduhaldjas, kelle kaitse alla kuulus kari ja kelle määrata oli karjaõnn. Tõnni austamine oli 19. ja 20. sajandil säilinud eeskätt Lääne-Eesti aladel. Tõnn on üks väheseid eesti haldjaid, kellel oli kindel materiaalne kuju. Enamasti oli tegemist lihtsa haralise puutükiga, mis riietati riideribade abil naiseks või meheks. Tõnni hoiti erinevates paikades elumajas või ka pööningul. Paljudes peredes polnud Tõnni kuju, vaid hoiti hoopis tõnnivakka. Seda laastudest, vitstest või muust materjalist karbikest, kasti vm eset hoiti võõraste silmade eest varjul. Sinna pandi andena riideribasid, viidi andeid uudseviljast ja muust värskest. Tõnnivakas võidi hoida ka riide- või lõngakera, mis sümboliseeris koduhaldjat. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses polnud sageli tõnnivakka ega Tõnni kuju säilinud, kuid oli säilinud tava viia esmaohvrit äsjaküpsetatust, tapetust, keedetust. Tõnniohvritest loobujaid ja Tõnni hävitajaid tabas pärimuse järgi raske õnnetus või haigus nagu ohvripaikade rüüstajaid ja hävitajaidki.

 

 

Osale arutelus

  • Urve Vilk

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Krahv Mannteuffeli suvemõis (Kursi jahiloss)

Eestimaa keskel, käänuliste Pedja ja Kaave jõgede vahelisel alal on ellu ärganud üks vana ja majesteetlik hoone. See on krahv Mannteuffelile kuulunud suvemõisa peahoone aastast 1888, rahvasuus tuntud kui Kursi jahiloss. Seda maja võiks nimetada ka Eesti jahilosside krooniks, ajaloole on väärikas koht tuttav juba 130 aasta jooksul.

Kuninglik Saku mõis – pealinnast vaid 11 km kaugusel

Tallinnast vaid 11 km kaugusel rohelusse mattunud Saku mõis sobib suurepäraselt nii koosolekute, seminaride, konverentside kui firmapidude korraldamiseks. Väärika ajalooga Saku mõisa peahoone pärineb 1820. aastast ning on oma rikkaliku-luksusliku dekoori ja laemaalingutega üks Eesti kaunimaid.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine