18. jaanuar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ivi, haridusvaldkond:

Kui psühholoogina esimest päeva tööle läksin, sain teada, et mul on 38 klienti

juba registreeritud – üheks kuuks ette. Alustasin 1. aprillil, aga see polnud aprillinali. Tiksusin õhtul ümberkukkumistundega koju ja see oli üks mu tippkuid.

Hiljem hakati tegema asutuses tutvumisringe, sel ajal veel mitte. Oma üksuse töötajaid nägin vaid sama kuu sünnipäevadel. Tagantjärele mõeldes oleks vajanud mõneks ajakski mentorit, suur asutus ikkagi, igaüks nahistas oma asju. Tuli alustada nullist, nõustajat polnud varem selles süsteemis olnud. Keegi üldkorralduse poolest oleks võinud ikkagi julgustamas olla.

Hiljem sattusin ühele kolleegile suvel selliseks toetajaks. Enamik puhkas, muidu oleks ta pidanud kahte pöialt keerutama kokku. Kusjuures ta ei töötanud minu üksuseski, aga olime kõrvuti kabinettides.

Kai, justiitsvaldkond:

Asusin oma praegusele ametikohale 1995. aastal ja ainus inimene, kellele mind tutvustati, oli ülemus. Asutuses töötas aga sada inimest, kes ei teadnud, kes ma olen. Tekkis palju ärevaid olukordi: võõras inimene on kantseleis, kus teda olla ei tohiks! Esimesed kaks nädalat möödusidki selle tähe all, et kes sa oled ja miks sa siin oled. Mind aitas kiiremini kohaneda lugupidamine olemasolevate töötajate

vastu ja initsiatiiv. Nii võttis kohanemine kokku kuu aega. Nüüd on meil olemas nn majajuhid – käiakse sama tasandi kohtunikud läbi. Lisaks näidatakse ära inimene, kellelt saad vajadusel nõu küsida.

Jüri, tootmine ja meedia

Sisseelamisprogramm töötab ehk pankades ja tibi-putiikides (boutique), tavalistes

töökohtades on kolm varianti:

1. hakkad kohe tegema, milleks oled palgatud (mina teritajana ja fotograafina);

2. pannakse päevaks (nädalaks, kuuks, aastateks) mingit ahvioperatsiooni tegema

(mina, kui Rakiste tehasesse läksin, nägin küllalt mehi, kes olid stantsimispingi

külge kasvanud);

3. võetakse inimene tööle, kui tundub, et üldiselt on asutusse tööjõudu vaja. Siis pannakse proovima mitmeid asju ja palkaja vaatab, mis sul paremini välja tuleb, et sind siis sinna auku punniks lükata (mina Rakiste tehases: keevitajatel ja plekkseppadel olin abiks, treisin, puurisin, olin meister, monteerisin aiamööblit kokku ja lõpuks läksin hoopis minema – põhjuseks punkt 1, et vältida

punkti 2).

PS. Kui kohalikku maakonnalehte fotograafiks tööle läksin, siis tegelikult elustati natuke sisse ka – maja ja personal lasti üle nuusutada, tutvustati, kus on ühine külmkapp, kohviaparaat ja Saku läte. Noored naisajakirjanikud käisid dekolteesid näitamas ja küsisid, kuidas (tööl) meeldib.

Loe pikemalt Tööjõuturust.

Autor: Tööjõuturg , Urve Vilk