18. veebruar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kindlasti ei suuda paljud galerii uksest sisse astudes uskuda, et nad on sattunud Anne Parmasto näitusele. Seinad on täis puhtakujulisi maastikumaale, mitte värvilisi abstraktseid kujundeid, millega Parmastot eelkõige seostatakse.

Neile, kes tunnevad Parmasto loomingut paremini, ongi Vaala maastikumaalide väljapanek üllatuseks.

Fotoaparaadi asemel on kunstnik suviti ringi reisides kaasas kandnud visandiplokki, maalinud mägesid ja lagendikke, kobrutavaid pilvi ja tüüneid Norra fjordide järvi. Vaated on maalilised ja pisut melanhoolsed. Summutatud toonidele annab elu energiline pintslitöö, mis näib olevat tehtud ühe hingetõmbega, et mitte kaotada hetke värskust ja vahetut emotsiooni.

Siiski ei ole Parmasto suutnud vastu panna sellele, et loodust ka omalt poolt pisut stiliseerida. Nii on mõnigi mäeahelik saanud endale pisut abstraktsema kuju.

Teadaolevalt ammutab Parmasto oma abstraktsete teoste jaoks ainest just loodusest ning selle töö esimene etapp on realismilähedased maalid ja joonistused.

Vaala näitus rebib seega eesriide kunstniku töö köögipoolelt. Ent kõik siin eksponeeritud maalid on siiski lõpetatud. Parmasto on seda etappi oma loomingus lihtsalt väga harva näidanud.

Palju on räägitud sellest, et maalikunst on surnud. Eesti maalikunsti seisu kaardistas mitte just kõige positiivsemates toonides möödunudaastane Kumu näitus. Maalikunst tundub olevat leidnud oma lõpu ja nüüd jääb üle ennast vaid pidevalt korrata.

Seda enam paistavad silma need julged, kes endiselt kujutava maali juurde jäänud on. Öeldakse ju, et klassika ei lähe iial moest ja klassikaga ei saa kunagi eksida. See on riskivaba nii kunstnikule kui ka kollektsionäärile. Klassikast rääkides on Parmasto mitmekordne klassik, abstraktsionism on samuti juba ammu klassika nimetuse alla paigutatud.

Üle kümne aasta on Anne Parmasto käe alt läbi käinud noored Tartu maalikunstnikud. Samas on ta esinenud paljudel kodu- ja välisnäitustel ning 2002. aastal anti talle Ado Vabbe preemia.

Anne Parmasto “Tuul II”

Galeriis Vaal

Tartu mnt 80d, Tallinn

Avatud 26. veebruarini.

Autor: Urve Vilk, Ragne Nukk