Sama palju kui on elemente, on näitusel ka töid. Neile lisandub interaktiivne õnne määratlemise masin galerii keldrikorrusel.
Näituse interaktiivsusest saab külastaja osa juba peauksest sisenedes. Kõik üle läve astujad lisatakse loendisse, mis kuvatakse protsendi kujul sissekäigu kõrval asuvale ekraanile. Välja toodud andmed on võrdluse tulemus. Kunstnikud paigutavad end kahe Tallinna tuntud galerii ja Enn Kunila maalikogu näituse kõrvale. Võrdluskriteeriumiks on külastajate arv.
Tundub loogiline, et kunstnike jaoks on publiku hulk populaarsuse ja ehk ka tekkiva õnnetunde mõõdupuu.
Samalt korruselt leiab lõputult korduva Jaan Tamsalu peetud jutluse ja video lastestaadionil sörkimisest. Eksponeeritud on ka kaks fotot.
Esimesel on näha raamaturiiulite vahel istuvaid naervaid kunstnikke, kes loobivad raha õhku. Teisel mängivad samad noormehed hämaras toas konsoolimängu, ümbritsetud õllepudelitest, näksidest ja tubakatoodetest.
Kahtlemata on tegu autobiograafiliste teostega. Kindlasti ei saa näitust vaadata aga kui lihtsat mängu publikuga.
Samuti ei saa otseselt väita, et tegeletakse õnnega laias plaanis. Mängu on toodud üsna radikaalne ja segadust tekitav õnne definitsioon, mis lõppeb järgmiselt: “Vaba aeg on illusioon, kuid kui tehtav lubab end mõtestada kui vaba aega, on inimene õnnelik.”
Tööd tekitavad igatahes küsimusi. Ehk saab osa neist vastatud õnnemasina abiga. Näitusekülastaja võib paigutada iseenese õnne skaalale, vastates 100 küsimusele näitust läbivate teemade kohta.
Kasutades näituse interaktiivsusele omast võtet, paigutaksin selle skaalal 70% juurde. Heli, video ja piltide külvatud segadust korvab õnne määratlemise masin ja teema, mis huvitab igaüht.
“Happiness 0–100”
7/10
Alver Linnamäe ja Tõnu Tunneli isikunäitus
Hobusepea galerii,
Hobusepea 2, Tallinn
Avatud 28. veebruarini.
Autor: Urve Vilk, Madis Luik