25. veebruar 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Gorodok pole oma nime saanud niisama, tegemist on keeruka sopilise süsteemiga. Ukse juures (seespool muidugi) on bussi nr 1 peatus „Gorodok“. Seal paremale keerates jõuab kohvikusse, vasakult tuleb aga kõigepealt Õlletänav, siis sohvadega restoranipool ja Veini tee. Veini tee kõrval on tantsuplats ja nagu piltidelt võib näha, on tantsuõhtud siin rajud.

Rajud küll, aga kord on range. Sisekorraeeskirjad on  seinal ja kõige olulisem on ka menüü sisekaanele kirja pandud: õhtusel ajal ei tohi kanda spordiriideid ja -jalanõusid, mööblit ja nõusid lõhkuda ei või, kaasatoodud viina juua ei tohi ja relva restorani kaasa võtta ei või. Isegi mitte siis, kui relvaluba olemas. Nii et turvaline koht.

Valisime laua kohvikupoolele, sest seal on valgem. Teler näitas parajasti spordikanalilt jalgpalliülekannet, aga hääl on maha keeratud.

Menüü on oma žanri tippteos. Kui ma üldiselt ei suhtu sõbralikult ilukirjanduslikesse toidunimedesse nagu Siga ja Kägu ja Kalamehe unistus, siis Gorodokis on need väljaspool igasugust kriitikat, nii täiuslikult stiilitundlik on siinne nimepaneja olnud.  Mõned minu lemmikud: Armastatud väimehele (röstisai punase kalamarjaga), Valge kotkas (soolapekk kurgi ja sinepiga), Segapuder (omlett singi, seente ja juustuga), Prantslanna (kanasalat), Ajaloo prügikast  - (ohh, see peakski seljanka ametlik nimi olema!), Lamba puhkus (supp), Purjus siga (sealiha džinnikastmega), Talu Lehmake „Mu-Mu“ (veisefilee sinepikastme ja grilltomatiga).

Ülevoolavatele vaimukustele vaaatamata saab aru, millega tegemist, sest kõik on ka kulinaarselt lahti seletetatud. Nii et kui eelroaks valisin salati Ledy-„Di“, teadsin oodata kerget salatit lihaassortii ja marineeritud seentega. Lähemalt tuvusime veel Lamba puhkuse, Lokkis siili ja täis kõhuga ehk toiduga, mille nimi oli Kõht on täis.

Road olid rammusad ja vastasid täiel määral ootustele, mis ühe tubli slaavi söögikoha suhtes võiksid olla. Aga mitte ülearu. Kõige sümpaatsem oli Lamba puhkus: lammas oli heitnud puhkama ubade ja juurvilja peale, ube oli palju, maitset andis juurde küüslauk, supp oli tihke ja vürtsikas. Lokkis siil oli omapärane, aga üpriski meisterlik - kanafilee oli saanud paksu juustukooriku ja pealt krõbedaks praetud, aga liha oli enam-vähem mahlakaks jäänud. Juustul oli mõnus maitse, see polnud miski anonüümne säästujuust. Lisandiks topsike majoneesi, keedukartulid, tomatisekorid ja virsikuviilud– nagu ikka.

Grillitud sealiha juures oli samuti topsike majoneesi, aga kõik muud lisandid olid erinevad ja sobisid seaga kenasti kokku. Ainult meeparfee oli alla keskmist taset, pigem keemiatööstuse kui restorani toodang.

Kui olime oma hilise lõunaga lõpetanud, hakkas parajasti päike looja minema. Päikeseloojang Lasnamäel, kui kraadiklaas näitab 20 külmakraadi, on karm ja suurejooneline. Seda ilu oleks ilma Gorodoki rammusate roogadeta raske taluda. 

Seda kinnitab ka Gorodoki kodulehekülg: „Kui Te soovite külalislahkust tunda, kui Teil on plaanis midagi tähistada või siis lihtsalt natuke nõrgestuma, siis võite kindel olla, et Gorodok on just see koht, mis Teil vaja on.“

Julgen Gorodokki soovitada kõigile, kes kulinaarsete otsingute nimel on valmis rändama ajas ja ruumis.

20 punkti

Toit: 7/10

Teenindus: 7/10

Interjöör: 6/10

Aadress: Mahtra 1, Tallinn

Telefon: 6 218 327

Avatud: E-N 12-23, RL 12-04, P 12-23.

Põhiroogade hinnavahemik: 5-9 €

Autor: Urve Vilk, Heidi Vihma