Viimastel aastatel on palju arutletud, kuidas tasakaalustada tööd ja eraelu ning pakutud välja mitmeidki häid mõtteid. Aina enam on leitud teaduslikke tõendeid, et
töökoormus mängib tähtsat rolli inimese elukvaliteedi tõusus või languses. Pikkade tööpäevade, suure töökoormuse ja keeruliste olukordade tõttu on töötajal
tõeliselt raske püsida vaimselt ja füüsiliselt tasakaalus ning leida aega eraeluks.
Põhjamaades on aktiivselt hakatud otsima lahendusi, kuidas vältida ebasoovitavaid sotsiaalsed tagajärgi ning leida viise tööaja korrastamiseks.
Skandinaavia maades on ülejäänud Euroopa riikidega võrreldes töö ja eraelu
vahel suurim rahulolu ja tasakaal. Hästi väljatöötatud heaolusüsteem väljendub
mõõdukas töötundide arvus, mis mõjutab töötempot ja tööealiste inimeste ajaplaneerimise võimalusi. Sellele vaatamata esineb inimestel stressi, mida põhjustab töö intensiivsus. Suur protsent on ka neid, kes kogevad unetust ja ärrituvust. Need asjaolud on märgitud ära ka viimase aja raportites. Probleem muutub eriti teravaks, kui töötajad mis tahes erialal on sunnitud võtma oma tööd koju kaasa, olgu see psühholoogilises mõttes (muretsedes oma töö pärast tööpäeva lõppemise järel) või reaalselt (tehes tööd pärast tööaega).
Üldiselt iseloomustab Põhjamaade tööjõuturu arengut suund, et töötajad saaksid
üha enam mõjutada seda, kus ja millal tehakse tööd ja milline on töö sisu. Sellist
tüüpi tööelu korraldamisel mängivad olulist rolli ka mitmed muud tähtsad tegurid,
sealhulgas tööga hõivatus, tootlikkus ja tegevuse mõtestatus. Viimaste aastate
uuringute eesmärk ongi jõuda lahendusteni, mis annaksid suurema vabaduse ise
valida, kus ja millal töötada, kuid samas tooks esile positiivse tasakaalu töö ja
eraelu vahel. Seda tüüpi paindlikkus sunnib inimesi suuremat enesedistsipliini hoidma ning võib kaasa tuua ebatavalisi nõudeid, pikendada tööpäevi ja vähendada kindlustunnet.
Loe pikemalt ajakirjast Personali Praktik.
Autor: Urve Vilk, Taavi Alas