11. märts 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ühe lava peale mahtus hiiglama palju: muutumist ajastutes, ühiskonna hoiakutes, inimestevahelistes suhetes, mehe ja naise rollis ning teadlase positsioonis.

Kuna sisu haaras väga laia ala, siis oli selge, et vaatajani jõudis pakutu punktiirina. Killuke siit, killuke sealt, natuke 200 aasta tagusest ajast, siis ajahüpe ja tänapäev.

Vaataja osaks jäi vastutusrikas töö etteantud kildude vahel ise seosed tekitada. Ja kes sellega hakkama sai (usun, et enamik inimesi sai), oli vaimustunud. Kes siis ei tahaks teatrisse minnes sattuda tüki otsa, mis puudutab ja endaga kaasa haarab.

Esimene vaatus jäi veel üsna segaseks. Selleks, et etteantud kildudest terviklik lugu hakkaks vormuma, läks aega. Kohe alguses polnud aru saada, kuhu asjad tüürivad.

Kõigepealt rullus laval lahti aasta 1799 ja stseen teadlaste perekonna argipäevast. Sinna otsa tuli kohe aasta 1999, samuti teadlaste perekonnast – samade näitlejate mängitud, kuid rollid olid nende vahel ära vahetatud.

Järgnesid huvitavad ja nauditavad, kuid algselt üksteisest kaugel asetsevad stseenid. Sama maja, erinev aeg. Ärijutud, teaduse areng, võrgutamiskatsed, moraaliküsimused.

Isegi siis, kui remonditöölised maja renoveerimise käigus tütarlapse luustiku olid leidnud, ei taibanud ma, et seesama luustik viib kaks lugu omavahel kokku nagu tegelane, kes tuli ühest loost teise üle.

Süžee edasi kulgedes muutusid õrnalt piiritletud seosed tugevamaks ja tuli ka taipamine.

Tegelastest köitis eriliselt Natali Lohu mängitud Isobel. Just tema tundliku karakteri kaudu avaldus kogu lavastuse traagika, see, mis pärast vaatamist pani etendusele pikalt järele mõtlema. Ning mitte ainult etendusele, pani mõtlema ka sellele, miks on asjad nii, nagu nad on, miks alati leidub ebakõlasid asjadest arusaamises ning kuidas suhtuda väärtushinnangutesse, mis vastandavad elitaarse ja inimliku.

“Hästi välja mängitud traagika” – nii iseloomustaksin tervet etendust. Kui üks teatriskäik haarab kaasa vaatamise ajal ja mõlgub mõtteis veel päevi pärast seda, kui on põhjust meenutada häid rollilahendusi ning tunnustada lavastajat, siis mida hing üks etendus veel enamat anda võiks.

"Eksperiment õhupumbaga"'

9/10 

Esietendus 19. veebruaril Rakvere teatris

Autor: Urve Vilk, Mari Hiiemäe