Autor: Signe Sillasoo • 25. märts 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Astronoomilise kevade esimesel nädalal on paras aeg meelde tuletada, kus asub Pirita paadilaenutus. Selle kõrval on maja, mis kannab silti “Charital”, kuigi sellenimelist restorani ei ole enam ammu. Esmapilgul tundub hoone olevat täiesti mahajäetud, kuid ei – uks on lahti ja teine korrus asustatud. Seal see Riva ongi.

Kohvikul, kus akna taga linna parimad vaated, pole sisekujundust vajagi ja ega seda Rival peaaegu ei olegi. Satsilised toolikatted, pisut kardinatekstiili, aknalaudadel mõned venekeelsed luksusajakirjad ja paar lille – ongi kõik.

Menüü kujundamisele on oluliselt rohkem tähelepanu pööratud, see on oskuslikult kokku pandud ja sisaldab põhiliselt restoranide põlisvara: natuke Vene köögist, pisut rohkem Itaalia köögist pluss Euroopa klassika. Aga lisaks tavapärastele “kohustuslikele” roogadele on ka üllatusi. Borš, hapukapsa- ja kartuli-seenepirukad ning kodused pelmeenid on loomulikult olemas, aga veel on ka puravikkudega hapukapsasupp. Pastavalikus jäävad silma lestafileega raviolid.

Klassika üllatab detailidega – loomaliha-carpaccio lisandiks on tomatimarmelaad, küpsetatud kitsejuustul mees glaseeritud peet, pardijalal hapukapsa-orsotto, lambakotlettidel palsamäädikas küpsetatud sibulad, tee kõrvale pakutakse kodust aiva-, kõrvitsa-, viigimarja- ja roosilehemoosi.

Ja veel – lisaks tavamenüüle on paastumenüü. Tõesti-tõesti, on ju paastuaeg. Paast Riva moodi on isuäratav: porgandipallid praetud riisi ja pestoga, küpsetatud tomat riisi, šampinjonide ja valgeoakastmega, praetud tatar puravikkude ja lillkapsakastmega jms.

Paastumenüüst valitud ubadega borš tekitas aga hämmingut – paast oli boršist lisaks lihale ka peedid eemaldanud. Igaks juhuks küsisin ettekandjalt järele – eksju, borš on ju peedi-, mitte kartulisupp? Ta lubas köögis uurida, kuhu peedid jäid, aga lubaduseks see jäigi, peediprobleem jäi lahendamata.

Ka loomalihatartar valmistas üllatuse, millega leppida ei suutnud: jah, loomaliha oli peeneks hakitud, maitsestatud, lisandiks terav tomatikaste, marineeritud kurgiviilud ja toores munakollane, aga – liha oli küpsetatud, mitte toores.  Senistele kogemustele ja teadmistele toetudes ootasin ju punast ja toorest, mitte hallikat küpseliha.

Maitse oli hea, aga see polnud ju see, mida oskasin oodata. Nii et lihatartari suhtes jään ma Riva kokaga eriarvamusele, küll aga meeldis mulle see, kuidas ta oli meie kodused mulgikapsad tõlkinud rahvusvahelisse kulinaariakeelde: pardijalg hapukapsa-orsottoga oli tore roog.

Hapukapsa-orsotto pole muud kui hapukapsas kruupidega ehk siis mulgikapsad, aga see oli märksa euroopalikum – nii kruup kui ka kapsas säilitasid oma tekstuuri, polnud ülearu pehmed ega sulanud pudruks kokku, nagu kodustel mulgikapsastel kombeks. Ainult pardijala ülessoojendamisel oli kokk liialt kiirustatud, selle oleks võinud veel natuke kuuma saada.

Päike pani aga väikese kohviku särama, vaated kolme külge avanevatest akendest olid imelised. Espresso oli tuline ja šokolaadi-fondant maitses hästi – lõpp hea, kõik hea.