1. aprill 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tegelikult oli asi ettearvatust kaugel. Õiget maiku oli rohkemgi kui oskasin loota, aga mitte nende vahendite kaudu esitatuna, mida arvanud olin.

Balletiseelikute asemel käis lavalt läbi ports rõhutatult lukususlikke draamakostüüme ning neile kontrastina olid fookuses suhteliselt väheste riietega inimkehad.

Varvastel tippimist oli mõnevõrra küll, aga tantsukeel oli pigem tänapäevane ning erinevaist moodsaist stiilidest ainest ammutav, mitte see klassikaline balletikeel.

Kirgedemöll laval. Casanova elukäik selgemaks ei saanud. Isegi mitte hoolikalt kavalehes näpuga järge ajades. Laval olid tegelased, kelle roll oli kord markeeritud mitme osatäitjaga korraga, kord soolona. Või nii see vähemalt näis.

Kõrvaltegelastele jäi pilk piisavalt palju pidama, et tunda ennast segadusse sattununa, mõistatades, kes seda põhilugu parajasti üldse edasi viib. Ikka ja jälle täitsid lava ka uhked grupistseenid, mis ennast vaatama haarates panid unustama kogu eelneva süžeekulu.

Mitte et see halb oleks olnud. Kaugel sellest. “Casanova” oli nauditavalt hoogne. Üks suur kirgedemöll, mis täis iha ja pürgimist, unistusi ja saavutamist.

Loo hoogsa arengu tagasid tihedad tantsunumbrid ja sütitav muusika, mis üllatasid erinevates kombinatsioonides üha ja üha.

Mitmest žanrist muusika. Esiteks muusika. Kuna olin jõudnud lugeda, et balletis on kasutatud Mozarti ja Vivaldi muusikat, siis automaatselt eeldasin, et nende meistrite loomingut seal peamiselt kuulebki.

Aga mitte sinnapoolegi. Taustaks oli stiilideülene sulam brasiilia rütmidest ja araabia muusikast, hoogsat poprokki sinna vahele. Mozartit ja Vivaldit küll ka, aga sulami osana, mitte eraldiseisvalt. Üks number lõppes, teine algas ning üleminekud mängiti sujuvalt välja. Tulemuseks sai üks võimas ja haarav galasõu, mis oli läbini tänapäevane nii oma helikeele kui ka tantsule lähenemise poolest.

Süžee järje pidamise taotlusele lõin käega üsna varakult. Küsimusi tekitas etendus küll: mis liini ajavad tantsu sisse pikitud homoerootilised momendid; kust algab taust ja lõppeb lugu; mis tähendus täpselt neil kostüümidel on; kas parasjagu esitatav paarisnumber maalib pilti lõhestunud isiksuse siseheitlustest või on tegemist lembestseeniga?

Lahtisi otsi oli minu jaoks palju, aga õige kärmelt tundsin, et vajadus neid üldse kokku sõlmida puudub.

 “Casanova ”

7/10

Esietendus 12. märtsil Vanemuise väikeses majas

Autor: Urve Vilk, Mari Hiiemäe