Kunagi kogunesid inimesed vajalikel hetkedel Lauluväljakule, Balti ketti, Raekoja platsile ja tundsid suurt ühtsustunnet. Eks seda tehakse ka täna, aga siia on tekkinud üks tugevam rahvuslik dimensioon juurde – virtuaalne ühtehoid ning selle väljundiks on sotsiaalmeedia.
Hiljuti levis Facebookis ja muuski meedias üleskutse Keskerakondlike kalduvustega Tallinna TV suure eelarve vastu, ajal, mil lasteaiad on katastroofilises seisus. Neid näiteid on veel (Rimi lihaskandaali mäletate?) ja usun, et nii mõnigi jõuab lõpuks ka sihile. Kindlasti kasvatavad nad aga rahvuslikku ühtekuuluvustunnet, mis kipub kultuuritu hollywoodi-filmiläbu ja võsareporterite saastakihi taha kohati peitu pugema.
Loodetavasti osatakse perspektiivis piiri hoida ja rahvas ei plahvata päris iga tühise teema peale. Veerpalu lugu on aga kindlasti sellist hiigeltähelepanu väärt. Sotsiaalmeedia on tänane laulva revolutsiooni üks uusi võimsaid formaate ning võib olla massiivne vahend, millega tulevikus ühiskonda mõjutada. Kui seda oskuslikult kasutada, olgu sotsiaalselt, poliitiliselt või turunduslikult, on meil käes ehk tugevam (ja ka ohtlikeim?) vahend, kui meil seni ükski teine olnud on.