Autorid: Urve Vilk, Urve Vilk, Ehitusuudiste kuukirja toimetaja • 13. aprill 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Teadlased, kes jälgisid kahe aastakümne vältel 3554 inimest, leidsid, et mehed, kes olid püsivalt väga aktiivsed, võtsid 20 aasta pärast juurde keskmiselt kolm kilo vähem kui nende väheaktiivsed eakaaslased. Naiste puhul oli erinevus tervelt kuus kilo. Aktiivseimas grupis olid nii mehed kui naised ka vöökohast saledamad.

Uurimuse alates olid uuritavad vanuses 18-30 aastat. Vanuses 38-50 aastat oli näha, et järjepidev füüsiline aktiivsus võib tähendada vähem lisakilosid aastatel, mil teadupärast ähvardab lotendava kõhu oht.

Suur aktiivsus ei tähenda ilmtingimata maratonijooksmist või tundide viisi raskuste tõstmist. Kuigi uurimuses kasutati keerulist valemit, millega hinnati, kui kaua, kui sageli ja kui intensiivselt füüsiline tegevus kestis, oli „väga aktiivne“ võrdne suures piiris kahe ja poole tunnise võhmatreeninguga nädalas (näiteks nagu sportmängud, kiirkõnd või isegi aiatöö).

Ent ometi mahtus nn eliitgruppi vaid umbes 12 protsenti uurimuses osalenud meestest ja naistest. Põhjus peitub järjepidevuses. Asi pole selles, et kõrget aktiivsuse taset oleks raske saavutada, vaid selles, et seda on pikema aja vältel raske säilitada. Kehalise aktiivsuse puhul ei tule „teen-ei tee“ suhtest midagi välja. Oluline on pühendumus.

See on aga visa tekkima, kui tegevus ei paku naudingut. Mis tahes tegevus see ka poleks, kogu asja mõte on, et tegevusest tõusev tulu säilib kogu eluks. Selle artikli eesmärk ei ole jätta muljet, nagu sobiksid ainult teatud kindlat tüüpi tegevused, sest see seaks inimestele piirid, kuidas oma igapäevaellu füüsilist aktiivsust tuua.

Kiire elutempo võib peale sundida tavatu režiimi, kuid sellest ei ole midagi. See võib tähendada koos lastega muusika valjuks keeramist ning pool tunnikest mööda elutuba tantsimist. See võib tähendada terveks päevaks loomaaeda minekut ning eksponaatide vahel tavapärasest kiiremat kõndimist. See võib tähendada reede õhtul tütrega rulluisupeole minemist, rulluiskude üürimist ning koos uisutamist. Treenimise ajal saab vabalt ka ümbritsevat jälgida. Lifti asemel saab käia trepist. Telefonitoru tõstmise asemel saab ise kolleegi kabinetti sisse astuda. Ka auto on võimalik tavapärasest kaugemale parkida. Ja bussilt või trammilt on võimalik peatusevahe varem maha astuda.

Paha ei teeks ka uusaastal antud lubadus, kuid see ei tohiks olla kättesaamatus kõrguses. Head eesmärgid on need, mis innustavad ja mis ei ole nii kättesaamatud, et neist tuleks mõne nädala möödudes loobuda. Mõelda tuleks pikaajalisemalt. Kui ühe päeva 50-minutiline jooks tähendab ülejäänud nädalaks kangeid lihaseid, tuleks ennast säästa - palju mõistlikum oleks joosta iga päev 30 minutit, arvestades, et treeningust saadav kasu püsib palju aastaid.

Kuigi uurimuse väga aktiivsed osalejad olid vaid 18-aastased, ei ole liiga hilja enese liigutamisega alustada ka siis, kui noorukiiga juba ammu möödas. Lootus ei kao kunagi. Kunagi ei ole liiga hilja otsustada, mis tooks igapäevaellu kehalist aktiivsust. Õigupoolest on see otsus olulise tähtsusega mis tahes eas, sest aitab vältida ülekaalulisust, diabeeti ja südameprobleeme, millesse haigestumise oht aastate lisandudes üha süveneb. Tõepoolest, tõenäoliselt parim asi, mida me iseenda heaks teha saame, on võtta jalad kõhu alt välja ja hakata liigutama.