Autorid: Urve Vilk, Urve Vilk, Ehitusuudiste kuukirja toimetaja • 20. aprill 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Laiuse sõnul tuleb pakilisus meie ellu nii väljastpoolt kui ka meie endi seest. "Me ise leiame või leiavad teised, et see tegevus on kiire ja nõuab kohest tegutsemist." Pakilisuses polekski probleemi, kui ei tekiks olukorda, et kogu aeg on kiire, ja seetõttu tekivad terviseprobleemid ning võimetus iseendaga tegeleda.

"Kui keegi räägib meile, et millegagi on kiire, siis tundub, et justkui see asi on järelikult ka tähtis," rääkis Laius. "Olulisus tuleb meie ellu aga meie endi seest. See on see, mis on meie jaoks tähtis, see on seotud meie tähtsate eemärkide ja rollidega, mida me tahame teha."

Aja planeerimise eesmärgiks pole võimalikult palju asju oma päevakvasse suruda, vaid õppida seda, kuidas olulised asjad oma päevakavasse saada ja ebaolulisele "ei" öelda.

"Tasub vaadata oma tegemisi lähtudes mõtteviisist, et kas investeerida aega planeerimiseks, ettevalmistamiseks või kulutada aeg ümbertegemistele, kriiside lahendamisele," soovitab Laius.  Inimesed ei taha oma tegevusi kirjalikult planeerida, sest selleks pole aega, asjaolud muutuvad kiiresti, pole viitsimist. Tegelikult on n-ö laiskuse taga see, et asi, mis tuleb teha, ei meeldi, on ebahuvitav või tundub liiga raske. Need on kolm peamist põhjust, miks me asju edasi lükkame.

Kardetakse ka, et planeerimine võtab elult spontaansuse. "Aga kui me ise oma elu ei planeeri, teevad seda meie eest teised," rääkis Laius. Tasub mõelda ka sellele, kas teha alati töö ise ära või varuda aega, et õpetada kolleegi või ülemust seda

tegema. "Ka ülemusi on võimalik õpetada, sest nad on samasugused inimesed nagu me isegi," rõhutas Laius.