Dotsent Alan Middleton Yorgi Ülikoolist Torontos manitseb, et teenitud au on peamiselt osaks saanud tänu sellele, et Kanada majandus ei ole sama raskes seisus kui paljude teiste riikide majandus, valitsus on kindlalt paigas ning üldiselt
nähakse Kanadat kui rahuarmastavat ühiskonda.
Nõnda ongi suuruselt teine riik maailmas tõusnud turistide lemmiksihina ning elukvaliteedi ja väärtuste poolest kaubamärgina esirinda.
Ettenägelikkus päästis hullemast
Kanada oli viimane G7 riikidest, mis langes majanduskriisi ohvriks. Arvestades
üleüldist kehva olukorda maailmas, valmistuti siingi kõige hullemaks. Tagasi
vaadates peab aga ütlema, et Kanada on väga hästi majanduslangusega seotud
vintsutustele vastu pannud.
Üheks põhjuseks on olnud pankade tegevus. Kanada pangandust on maailmas
hinnatud kui kõige tõhusamat ja usaldusväärsemat. Tänu riiklikele regulatsioonidele ja järelevalvele ei tekkinud samasugust kinnisvaramulli lõhkemist kui USA-s.
Kõrgharidusega müüja on tavaline
Majanduskriisi tõttu tõusis töötus 10 protsendini (üllatuslikult on meeste
töötuse tase kõrgem kui naistel), kuid nüüdseks on toimunud langus, olles
8 protsendi ringis ning alles 2013. aastaks ennustatakse alla 7 protsendini
jõudmist.
Ega nooredki saa just töö leidmisega kiita. Kool edukalt lõpetatud, ollakse probleemi ees, kust erialast tööd saada. Nõnda võetaksegi vastu ükskõik milline pakkumine, peaasi et saaks maksta ära üüri, alustada õppelaenu tagasimaksmisega ning loota, et midagi jääb ka meelelahutuseks järele.
Pole sugugi ebatavaline, kui poes leti taga teenindab sind bakalaureusekraadiga
ajaloolane või äsja magistrikraadi saanud noor on nõus raamatukogus lihtsat tööd
tegema – raamatuid sorteerima. On ka neid, kes otsustavad teha kannapöörde.
Näiteks üks mu tuttavatest, kes lõpetas kehakultuuri ja töötas treenerina, otsustas
hoopis meditsiiniõeks ümber õppida (kusjuures see tähendas uuesti ülikooli
minemist).
Veel raskem on tööd leida neil, kel gümnaasium pooleli jäänud. Rasked ajad ning reklaamid, mis kutsuvad kooli lõpetama, on nende arvu kõvasti allapoole toonud. Eks vanemate manitsemine tuleviku suhtes aita samuti kaasa. Minu sõbranna ema küsib vahetevahel oma laste käest, kes kooliskäimise üle kurdavad,
kas nad tõesti tahavad tööd, kus iga päev on vaja sadakond korda uuesti ja
uuesti küsida: “Kas te soovite hamburgeri kõrvale ka friikartuleid?”
Tekkinud on põlvkond, kes hindab väga töökohta, mis tõeliselt meelepärane
ning heal juhul ka õpitule vastab. Kui nende emad-isad pidasid tavaliseks teatud
aja järel mõnes uues kohas alustada, siis nende lapsed otsivad
paika, kuhu jääda pikaks ajaks püsima, just nii nagu vanavanemad tegid.
Selline pikaajaline kogemus on kindlasti igas paigas eriliseks väärtuseks, kuigi
kahjuks leidub aeg-ajalt neidki tööandjaid, kes vanast harjumusest pahaselt
torisevad, et miks küll nii kauaks ühe koha peale jäädakse.
Loe pikemalt ajakirjast Personali Praktik.
Autor: Urve Vilk, Ene Timmusk