25. aprill 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Teatud mõttes on see ka mõistetav, kuna kohtusse jõutakse tavaliselt siis, kui usalduskrediit on juba nigel ja/või puuduvad muud võimalused lisaaja võitmiseks. Võlausaldajate meelest ei peaks aga lisaaja andmine „varade kantimiseks“ ning vastutuse siirdamiseks  olema seadusesätete eesmärk. Milleks ja millal siis ikkagi saneerimist kasutada ning kuidas läbi viia?

Saneerimisjuhtumid puudutavad valdavas osas ettevõtteid, mille:

* Tegevusnäitajad ei vasta seadustes ja/või lepingutes fikseeritud miinimumnõuetele (näiteks netovara ebapiisavus) ja/või

*Rahaline olukord ei võimalda maksta jooksvaid võlgasid ehk tegemist on maksevõime puudumise-likviidsuskriisiga.

Tasub aru saada, et netovara ebapiisavus ei tähenda automaatselt maksevõime puudumist. Tihtipeale finantseerivad omanikud ebapiisava netovaraga ettevõtteid läbi võõrkapitali (laenudega) mitte läbi omakapitali (sissemaksed osa- või aktsiakapitali). Paljudel sellistel juhtudel seisnebki ettevõtete tervistamine vaid omanike laenude konverteerimises omakapitaliks (äriseadustikust tuntud kui nõude tasaarvestamine). Muudel juhtudel tuleb omanikel tegevuse jätkamiseks paigutada äriühingusse täiendavalt raha või muud vara. Netovara nõutavaga vastavusse viimiseks kasutatakse peamiselt järgnevaid (seaduslikke) võimalusi:

* Täiendavad rahalised sissemaksed

* Täiendavad mitterahalised sissemaksed (tihti kaasnevad hindamiskulud)

* Nõuete andeksandmine omanike poolt (kiire lahendus, kuid maksuliselt ebasoodne, sest äriühingul puudub võimalus summade maksuvabaks tagastamiseks)

* Omaniknõuete siirdamine põhikirjas fikseeritud erireservi (vajab põhikirjas reservi loomise ja kasutamise põhimõtete fikseerimist)

* Omaniknõuete siirdamine osa- või aktsiakapitali (NB! ülekursi kasutamise võimalus).

Kahjuks kasutatakse ka hämaramaid teid, kus eiratakse raamatupidamise head tava ning näidatakse bilansis fiktiivseid varasid (sh näiteks summad kassas, nõuded olematutest müükidest jmt), peidetakse kohustusi, tehakse lubamatuid varade üleshindlusi (põhivaradele nende laiemas mõistes) ja/või jäetakse varad alla hindamata (ebatõenäoliselt laekuvad ja lootusetud nõudesummad, varud) jne. Äärmuslikemaid taolistest lähenemistest on ilmselt võimalik kvalifitseerida karistusseadustikus (§ 3811) kirjeldatud tegudeks.

Eelpool kirjeldatud netovara seaduses nõutavaga vastavusse viimisest on pikemas perspektiivis vähe tolku, kui äritegevus genereerib jätkuvalt negatiivset netorahavoogu. Tuleb aru saada, et tervendamisest tasub rääkida vaid ettevõtete puhul, mille makseraskused on ajutised. Mõiste „ajutine“ tähendus on igas kaasuses individuaalne ning võib sõltuda mitmetest ettevõttesisestest ja -välistest asjaoludest, kuid põhiliselt sõltub kolmest alljärgnevast tegurist:

* Nõudlus olemasolevate toodete (kaupade või teenuste) järele ning nõudlus peaks olema (usutavalt) kasvav ja/või

* Eksisteerib võimalus kärpida olemasolevaid tegevuskulusid ning äri senisest säästlikumalt jätkata (mida rohkem, seda parem);

* Täiendava finantseerimise leidmine (ajavaru olemasolevate ja/või uute toodete nõudluse kasvutrendi ärakasutamisel).

Muudel juhtudel ei tööta saneerimisprotsess suure tõenäosusega võlausaldajate huvides ning lõpeb nii või teisiti (kuigi mõneti hiljem) ettevõtte likvideerimise või pankrotiga. Täiendava finantseerimise leidmine ilma äritegevuse paranemiseta lükkab kurba lõppu üksnes edasi.

Vanarahvatarkuse kohaselt on ka lubamine juba võlg. Saneerimisprotsessi tulemuslikkuse hindamisel/aktsepteerimisel peab ühtpidi kaaluma plaani elluviimise (ajakava) reaalsust ning teistpidi võlausaldaja soovi/võimekust sellist projekti (edasi) finantseerida. On ütlematagi selge, et igal tervendamiseks planeeritaval tegevusel on oma ajakulu. Ülalnimetatud kolme tegevuse – müügi kasvatamine, kulutuste kärpimine, finantseerimise korraldamine - läbiviimise ajakulu ületab tihtipeale kohtulikuks saneerimiseks mõeldud lisaaega:

* Sõltuvalt tootest ja turust võib ajakulu uute toodete turulepaiskamisel olla mõõdetav aastatega;

* Tegevuskulutuste kokkutõmbamisest saadav püsiefekt ei ole tihtipeale võimalik äriprotsesse ümberkujundamata ja inimesi välja vahetamata (ümberkujundamisaeg, värbamisaeg ja aeg väljaõppeks jne kulutavad kuid);

* Ajakulu täiendavate finantseeringute kaasmaisel on sõltuv nii summast, finantseerimistootest kui ka finantseerija-investori usust tervendamise võimalikkusse.

Tänapäeval ei kesta vähegi märkimisväärse rahasumma hankimine alla 3-4 kuu isegi laenukõlbulikel ettevõtetel . Saneeritaval ettevõttel on aga raha saamine reeglina veelgi komplitseeritum. Raha hankimise ajakulu (kui tegemist ei ole olemasolevate omanike täiendava panustamisega) iseloomustamisel on vähemalt kaks aluspõhimõtet, mida tasub meeles pidada:

* Reeglina on laenuraha hankimine kiirem, kui omakapitali investeeringu kaasamine.

* Reeglina on sihtemisiooni teostamine kiirem kui avaliku emissiooni korraldamine.

Samas on saneerimise edukuse seisukohalt tihtipeale kriitilise tähtsusega kaasatud raha pikaajalisus ehk omakapitali instrumendid ning pikaajalised laenud kasvatavad ülejäänud võlausaldajate usalduskrediiti õnnestumise suhtes võrreldavalt rohkem kui lühiajalised laenud.

Kindlasti ei ole käesoleva artikli maht piisav, et käsitleda kõiki aspekte detailselt. Samuti tasub ajaleheartiklist saadud teadmistele ostida täiendust seadusest, viimaste seletuskirjadest, erialaartiklitest ning kohtupraktikast ja seda enne kui tõtata ettevõtet ravima.

Teema kokkuvõttena soovitan saneerimisteed kaaluvatel ettevõtetel vastata esmalt järgmistele küsimustele:

* Millal oleks õige alustada (ilma kohtu abita) ehk millise ajakavaga saneerimist vajalikuks-reaalseks peetakse?

* Milline oskusteave (müük, sääst, finantseerimine) või kombinatsioon nendest on kõige kriitilisem, et saneerimisperiood osutuks võimalikult edukaks ja lühiajalisemaks?

Siis jääb vajalikku aega kava testida ja ellu viia. Parim test oma saneerimiskava-äriplaani asjakohasusele on õnnestunud tutvustus potentsiaalsetele finantseerijatele (investoritele). Parim kava on aga elluviidud kava. Kergem on haiguse eest hoiduda kui haigust arstida.

Sulev Luiga, BDO Eesti AS juhtiv partner ja tegevjuht

Urmas Võimre, BDO Eesti AS partner, äri- ja maksunõustamisteenuste juht

Autor: Urve Vilk, BDO Eesti