10. mai 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vaata, mida peab teadma laenulepingust
Laenuleping on olemuselt kasutusleping, sest lepingu alusel kohustub üks isik ehk laenuandja andma teisele isikule ehk laenusaajale rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga (VÕS § 396 lg 1).
Seega antakse nimetatud lepingu alusel ühelt isikult teisele isikule üle raha või asja valdus- ja kasutusõigus. Asja kasutaja ei saa talle üle antud eseme omanikuks, vaid on üksnes kasutaja.
Seadusandja eristab VÕS 22. peatükis laenu- ja krediidilepingut. Laenulepingu alusel annab üks isik teise isiku kasutusse kindlaksmääratud rahasumma või liigitunnustega asja ja teeb seda tasuta. Krediidilepingu alusel antakse tasu eest kasutusse rahasumma. Tasu väljendub üldjuhul intressi maksmise kohustuses. Laenu- ja krediidilepingute alaliik on tarbijakrediidileping.
Võlaõigusseaduse § 396 alusel saab laenulepinguid jagada kaheks:
* laenulepingud, mis on suunatud rahasumma kasutusse andmiseks
* laenulepingud, mis on suunatud asendatava asja kasutusse andmiseks.
Nimetatud lepingust tulenevad peamised õigused ja kohustused sarnased. Laenulepingust tulenevalt peab laenuandja andma laenusaajale üle lepingus kokkulepitud rahasumma või eseme ja võimaldama nimetatud objektide kasutamise lepingus ette nähtud aja jooksul.
Laenulepingust lähemalt „Juhiabi käsiraamatus“.
Autor: Andres Õige, Urve Vilk
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!