ÄP restoranitest: Werneris kestab lõputu kohvijoomine

Werneri kohvikuga on mul pikaajaline ja väga isiklik suhe. Ja mitte ainult minul – Werner on läbi aegade olnud omamoodi kultuurinähtus.

Werneri kuulsatest kundedest rääkides alustatakse tavaliselt Tuglasest, kes kunagi seal oma toimetajatööd tegi.
Tuglast ma loomulikult ei mäleta, küll aga püsikundede hulka kuulunud auväärt professor Aristet, rahvaluuleisasid Laugastet ja Kolki, igiliikur Matti Miliust ning paari aastakümne jagu Taaralinna kunsti- ja kultuurirahvast. Mõne omaaegse suurkuju kohalolek on põlistatud portreede abil, mis kunagise latritega ruumi seinal lõputut kohvijoomist tunnistavad.

Elav kultuurilugu. Seegi kord sattusin ühte lauda kohaliku mesiniku-kultuuritegelasega, kellega arutasime, kuidas mõjutada tervishoiusüsteemi nii, et laste puugivaktsiin oleks tasuta.
Ühes kõrvallauas luges keskealine proua oma kohvi kõrvale raamatut Adolf Hitlerist, teises einestas ja nautis kohvi elatanud daam, kelle iga ja väärikas välimus andsid alust arvata, et tema küll mäletab Tuglast, on temaga isegi koos kohvi joonud ja käinud siin kohvi joomas ka kõik need Tuglase-järgsed aastakümned.

Nii et Werner ei ole ainult kohvik, see on elav kultuurilugu, kus süüa ja juua pakutakse. Menüüs on tohutu valik kooke ja torte, natuke soolaseid küpsetisi, soodsad lõunapakkumised ja ka restorani mõõtu road, mida enne ja pärast lõunapakkumisi tellitakse.
Pärast vana Wernerit, kes siinsetes ruumides 1895. aasta 13. augustil oma kohviku sisse seadis, on see näinud halvemaid ja paremaid päevi. Mul oli heameel tõdeda, et praegune aeg on pigem paremate hulgast – kohvik tundub jälle heades kätes olevat.

Minu jaoks on Werner koht, kus saab hommikust süüa (erinevalt suurest osast kesklinnakohvikutest avatakse see juba 7.30 ja saiad on soojad), kus on korralik wifi, saab rahulikult tööd teha ja kus osatakse head kohvi valmistada. Ja kui külakostiks kooki on vaja, ka siis tuleb Werner meelde, eriti nende porgandikook.

Väärikas õhkkond. Kuigi küpsetiste valik on suur, on see tugevasti magusa poole kaldu. Valisin napist mittemagusate palade nimekirjast lahtise lõhepiruka, aga see ei säranud ei maitse ega värskuse poolest. Kanapasta täitis kõhtu, kuid sellega ka piirdus, maitset oli napilt.

Magusast valisin selle, mida pidasin kohalikuks menukiks, sest seda oli riiulile kõige vähem alles jäänud – ekläär Napoleoni kreemiga. Kreemi kogus ja magusus käisid mulle siiski üle jõu.
Nii et gurmaanina on mul raske Werneris muud kui kohvi ja paari kooki kiita, atmosfääri poolest pole aga Werneril vastast ei siin- ega sealpool Emajõge. Ja seda isegi sellele vaatamata, et teenindus jääb koha populaarsusele ilmselgelt alla.

Käisin seal ühe päeva jooksul kolm korda ja kogu aeg oli leti taga järjekord. Teenindajad liikusid küll kärmelt, aga kuna neid oli suure kohviku peale ilmselgelt liiga vähe, ei jätkunud kõigeks aega: kasutatud nõud ootasid laudadel äraviimist ja kohvi-saiatšeki sain alles pärast kolmekordset palumist.

Werner
Aadress: Ülikooli 11, Tartu
Telefon: 742 6377
Avatud: E–N 7.30–23;
R–L 8–01, P 9–21
22 punkti
toit-jook
7/10
teenindus
6/10
interjöör
9/10


põhiroogade hinnad
kohvik 3,20–5,88 eurot, lounge 5,37–10,10 eurot

 

Osale arutelus

  • Urve Vilk, Heidi Vihma

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Käsi­raamatud

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine