Analüütikute hinnangul võiks tööpuudus Prantsusmaal olla üle 3% väiksem, kui kohalikud ajaloolised traditsioonid risti jalus poleks. Paljudel elualadel on tööpuudus tekitatud kunstlikult igasuguste korporatiivsete austadega piirangute tõttu. Isegi kui tööturul on suur nõudmine, inimestel asjakohased diplomid ja motivatsioon, on näiteks arhitektuuris, farmaatsias, raamatupidamises, toitlustuses, hotellinduses, õiguse erialadel, aga isegi taksojuhi töö praktiseerimine väga keeruline. Takistused võivad olla juriidilist laadi, administratiivsed ja seadustest tulenevad, piiratud kohtade arv, litsentside ülikeeruline kättesaadavus või on riigil selles vallas lihtsalt monopol. Seda näitab ka suundumus väike-eraettevõtluses, mis Prantsusmaal 1954. aastaga võrreldes
on vähenenud enam kui poole võrra (6% 2005. aastal).
Näitena võiks tuua loomuliku ameti nagu taksojuht. Kõik prantslased, aga ka turistid kaebavad taksode puuduse üle kogu Prantsusmaal. Eestlase jaoks
poleks midagi lihtsamat kui pakkumine nõudlusega tasakaalu viia. Ometi on
taksolitsentse seadusega ette nähtud vaid väga piiratud arv ja selle saamise
järjekord meenutab lauatelefoni järjekordi Nõukogude Liidus. Põhimõtteliselt peaks litsentsi saama tasuta, kuid see-eest tuleb varuda kannatust 5 kuni 15 aastat. Nii on tekkinud algselt põrandaalune, kuid nüüd juba teatavatel tingimustel
legaliseeritud litsentside turg, kus taksosõitmise lubasid müüakse väikestes
provintsilinnades alates 30 000 eurost, Pariisis 180 000 euro eest, kuid Cote
d’Azur’is peab juba välja käima 400 000 eurot. Majandusanalüütik Jacques Rueff’i
andmetel suureneks litsentsiarvu vabastamise korral taksode arv 150%. Vabastamist oodates aga on taksod arusaadavatel põhjustel väga kallid.
Majandusanalüütikute arvutuste järgi loodaks Prantsusmaal kohe 3,4 miljonit uut töökohta ainuüksi kaubanduses, hotellinduses ja toitlustamises, kui kohalikud
normid sarnaseks näiteks USA-ga, või kasvaks töökohtade arv 1,8 miljoni võrra, kui
võetaks üle Hollandi mudel. Suures osas lahendaks see tööpuuduse küsimu se, arvestades, et Prantsusmaal on ülemereprovintsidega kokku 4,3 miljonit tööotsijat.
Öeldakse, et Prantsusmaal on hea vaene olla, sest tervishoid ja haridus on
tasuta, rääkimata erinevatest riiklikest toimetuleku programmidest. Ometi ei ole
oma kultuuri ja riigi üle uhkete prantslaste eesmärk kindlasti mitte keskmiselt
vaeste kodanike piirisisene ühendus. Kuid siiani on veel kõigile mõistatus, kuidas
areneda veel vana (kuningliku) režiimi administratiivsüsteemidest dünaamilise,
tänapäevast keskkonda ja rahvusvahelist tööjõu vaba liikumist arvestava riigini.
Teades prantslaste streigilembust, pole siin lihtne vana elevanti uut moodi
tantsima õpetada.
Loe pikemalt ajakirjast Personali Praktik.
Autor: Urve Vilk, Kaia Kiik