Autor: Rivo Sarapik • 27. juuni 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja OÜ EBS Education poolt 200 Eesti firmas läbi viidud uuringust selgub, et planeerimisega Eesti ettevõtetes tegeletakse, aga valdav osa plaane on lühiajalised hõlmates üheaastast või 1-3 aastast perioodi, vahendab portaal juhtimine.ee.

Planeerimise peamise sisendina kasutatakse mineviku kogemust - vaadatakse kuidas ettevõttel varem on läinud ja täiendatakse seda oma töötajatelt saadud infoga turu võimaluste kohta tulevikus. Seejuures vaadatakse eelkõige numbreid - kuidas seni on läinud ja mis edaspidi võiks teisiti olla - ja vähem turuvõimalusi ning turuarenguid. Vaid üksikud Eesti ettevõtted olid oma mõõdikutesse lisanud lisaks finantsnäitajatele ka näiteks personali näitajad. Välisettevõtetes oli personaliprotsesside mõõtmine reegliks ning esindatud finantsidega võrdväärses mahus.

Kui plaan olemas on, siis kõige sagedamini kontrollitakse müügiplaani ja põhitegevuse täitmist: enam kui pooled ettevõtetest kontrollivad neid plaane kas sagedamini kui kord kuus või vähemalt korra kuus. Samuti kontrollitakse sageli finantsplaani täitmist: pooled ettevõtetest teevad seda kord kuus ja ligi viiendik sagedamini kui kord kuus.

Muid plaane jälgitakse harvem - kvartaalselt jälgitakse enim toodete ja teenuste arendusplaani, turundusplaani, ekspordiplaani ning arendusplaani täitmist. Ka investeeringute kava täitmist jälgitakse pigem kas kvartaalselt või kord poolaastas. Strateegilist tegevuskava jälgib üle veerandi ettevõtetest kord poolaastas ja üle 40% ettevõtetest igaaastaselt. Rahvusvahelistumise plaan on jälgimisel kvartaalselt 26,8%-l ettevõtetest ning iga-aastaselt samuti 26,8%-l ettevõtetest.

Planeerimine on enamuse vastanute puhul eelkõige tippjuhtkonna või laiendatud tippjuhtkonna tegevus, samal ajal kui töö eduka teostamise võtit nähti kogu firma töötajaskonna kaasatuses. Siin on vastuolu - organiseerimise võtmeküsimuseks on delegeerimine ehk otsustamis- ja täitmisõiguse üleandmine, aga tööjaotust pole võimalik ellu viia, kui ülesannete täitjatele ei anta otsustusõigust – teisisõnu, kui juht tahab kõigi alluvate eest otsustada, siis tööjaotus ei toimi ja teostus kannatab.

Finantsmõõdikute osas on Eesti ettevõtted oma protsessides lähenemas välisettevõtete parimatele praktikatele, personaliprotsesside osas ollakse aga suhteliselt algtasemel.