Cornelli ülikooli töörühmal eesotsas Moti Fridmaniga suutsid tekitada aegruumi tillukese ajaaugu, mis peitis nähtamatuks muudetud ruumiosas toimuvad sündmused 110 nanosekundiks, vahendasid ERRi teadusuudised.
Ajapeitmine on võimalik, kuna elektromagnetismis käsitletatakse aega -ja ruumi duaalsena. Valguskiire difraktsioon ehk selle paindumine tõkete taha on matemaatiliselt võrdne valguse levimisega läbi hajutava keskkonna. Difraktsioon ja dispersioon on aeg- ruumis sümmeetrilised.
Ruumiosas toimuvate sündmuste peitmiseks tõstis töörühm kõigepealt valguse lainesagedust, misjärel langetasid nad seda uuesti kiiresti. Muudetud lainesagedusega valguse juhtisid nad omakorda läbi valguskaabli, mis teatud lainepikkuste korral aeglustab valguse liikumist ning teatud juhtudel muudab seda kiiremaks. Seega tekib mõningatel lainepikkustel valguskiires auk, kuni aeglasemalt liikuv valgus selle uuesti täidab.
Välisele vaatlejale tundub seega, et peidetud ruumiosas ei toimunud vahepeal mitte midagi.Töörühma sõnul on võimalik kerge vaevaga sündmusi peita veel 100 korda pikemaks ajaks. Teoreetiliselt on praeguse eksperimendi korral viia piir 120 mikrosekundini. Meetodil on aga omad puudused – ruumiosas toimuvat on võimalik nähtamatuks muuta vaid ühel lainesagedusel.
Isegi ideaalsel juhul, kui ajapeitmiseks kasutataks metamaterjale, nõuaks näiteks makroskaalal toimuvate sündmuste varjestamine kaheksaks minutiks aparatuuri, mille suurus oleks võrreldav Päikesesüsteemi endaga. Samas on võimalik igapäeva rakendustes ajapeitmist kasutada näiteks informatsiooni vahendamises.
Allikas: Nature