Teada olevalt on inimesed hominiidide hulgas ainus liik, kes lähtub toiduhankimisel ka grupihuvidest. Teised inimahvid koguvad toitu küll karjades, ent ei tee selle kogumisel aktiivset koostööd. Erandina jagavad toitu ka šimpansid, ent ainult grupi surve alla sattudes. Inimesed seevastu toovad reeglina osa kogutud toidust ka rühma kesksesse jagamispunkti.
Arvatakse, et peamiselt tingib käitumisviisi ühiskonna poolt lapsest saati sisseharjutatavad käitumismallid ning eetilised tagamaad. Viimasele tundub toetust lisavat eelnevate uurimuste käigus leitud käitumismuster, mille kohaselt kalduvad 3-4 aastased oma omandit ebavõrdsemalt jagama kui juba algkooliealised. Samas jagatakse enamikes sellistes eksperimentides lelud või maiustused täiskasvanute poolt neile niisama kätte. Katsed ei pruugi seega kollektiivse pingutuse asjaolu inimloomuse uurimisel arvesse võtta.
Evolutsioonilise antropoloogia doktor Katharina Hamann otsustas kolleegidega fenomeni lähema vaatluse alla võtta. Eksperimentide seerias pidid kahe -või kolmeaastased lapsepaarid kas individuaalselt või ühiselt lihtsat mehhanismi kasutades mänguasjadeni jõudma. Samas jagas aparatuur lelud alati asümmeetriliselt – üks laps sai kolm lelu, mil teine ainult ühe. Katsete tulemused näitasid, et lapsed kaldusid mänguasju jagama pigem siis, kui need hangiti ühistöö käigus, mitte üksikult töötades. Samalaadses eksperimendis šimpansitega seos ei avaldunud.
Eksperimendid tulemused viitavad sellele, et harjumus ühise jõupingutuse järel hangitud saaki jagada ilmneb juba kahe -ja kolme aastaste laste puhul. Isegi, kui nad ei pruugi teha seda järjepidevalt. Evolutsioonilise antropoloogia seisukohalt kinnitab see, et indiviidide, kes teistega nii tihti ei jaga, ei valita nii tihti endale partneriteks. Sotsiaalne harjumus võrdselt jagada on juba osaliselt inimestele sisse programeeritud. Šimpansitel aga, kelle jaoks see omadus elutähtis ei ole, pole see ka nende arengu käigus ilmnenud.
Allilkas: Nature