1. august 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse projekti “Väike on jätkusuutlik – Eesti, Soome ja Läti MTÜde koostöö keskkonnasõbraliku elustiili nimel” raames hinnati kolme riigi pealinna – Tallinna, Riia ja Helsingi – mees- ja naissoost elanike tarbimisharjumuste mõju Läänemere keskkonnale.

Kõigi kolme riigi pealinna ökoloogilised jalajäljed ületasid Maa kandevõimet (s.o. 1,8 gha/in a). Tallinlaste ökoloogiline jalajälg on 3,82 gha/in a (naistel 3,23 gha/in a, meestel 4,12 gha/in a), Läti naistel 2,75 gha/in a., meestel 3,88 gha/in a, Helsingi ökoloogiline jalajälg 4,80 gha/in a. Suurim ökoloogiline jalajälg oli Helsingi elanikel, väikseim Riia inimestel.

Eluaseme sektsioonis oli suurim Helsingi elanike keskkonnamõju ning väikseim Riia elanike tulemus.

Transpordi sektsioonis oli suurim tulemus Tallinna elanikel ning väikseim Helsingi elanikel.

Toitumise valdkonnas oli suurim keskkonnamõju riialastel, väikseim Helsingi elanikel.

Kaupade ja teenuste sektsioonis oli suurim tulemus Helsingi elanikel ning väikseim tallinlastel.

Kõikides uuritud pealinnades oli meeste ökoloogiline jalajälg suurem kui naistel.  Helsingis olid soolised erinevused kõige väiksemad, samas kui Riias oli naiste ja meeste ökoloogilise jalajälje vahe suurim (keskmiselt 1,13 gha/in a).

Eluaseme sektsioonis oli märgata kõigis kolmes linnas minimaalset sugudevahelist erinevust keskkonnamõjus, kuid eagrupiti ja riigiti siiski mõningaid erisusi esines. Siin kohal tuleb ka arvesse võtta, et nii meeste kui ka naiste eluaseme osakaal keskkonnamõjus jaguneb tegelikkuses nende leibkonna liikmete vahel ühises majapidamises, mistõttu pole alati võimalik sugupoolte individuaalseid tarbimisharjumusi eristada. Kõigis kolmes linnas elas enim vastajaid suurtes kortermajades (üle 10 korteriga elamu). Samas, üle 60-aastased elasid Riias rohkemal määral eramajades, Helsingis aga pigem erinevat tüüpi majades (populaarsed vastusevariandid ka ühepereelamus ja ridaelamus elamine), Tallinnas elasid suurtes kortermajades eelkõige eakamad naised. Veetarbimisharjumustelt sarnanesid eestlased ja soomlased selle poolest, et eriti just noored mehed käisid veega veidi hooletumad ringi kui teised eagrupid. Võrreles tallinlaste ja Helsingi elanike veetarbimisharjumustega näisid lätlased enam keskkonnateadlikult käituvat.

Transpordi sektsioonis esines pealinnade vahel nii erinevusi kui ka sarnasusi. Tasub märkimist, et naiste ja meeste ökoloogilise jalajälje üleüldise erinevuse üks peamisi põhjuseid ongi lahknevused transpordikasutuse harjumustes. Kõigis kolmes riigis sõitsid mehed autoga nädalas pikemaid vahemaid kui naised. Kõige väiksem mõju oli rongitranspordil, mis tuleneb rongi ökonoomsusest, kuid ka sellest, et seda transpordiliiki kasutatakse pigem harvem ning lühemate vahemaade läbimiseks. Kõige suuremat keskkonnamõju avaldava lennusõidu puhul sarnanesid omavahel Riia ja Helsingi tulemused, kus mehed reisivad lennukiga enam kui naised. Uuringu resultaadid annavad mõista, et bussitransporti kasutavad sagedamini naised, kuigi samas tuleks märkida, et sugupoolte vaheline erinevus selles valdkonnas pole väga suur.

Toitumise sektsioonis ilmneb, et meeste ökoloogiline jalajälg on naiste omast veidi suurem. Riigiti on tarbimisharjumustes aga mitmeid erinevusi. Üldiselt tarbivad kõigis kolmes riigis naised tihedamini puuvilju. Teisalt, arvestades, et Helsingi vanemaealised söövad ühes päevas puuvilja keskmiselt rohkem kui teiste eagruppide esindajad, siis Riias on see tendets jällegi täpselt vastupidine – eakate toidukorv erineb võrreldes teiste eagruppidega väga suurel määral (vähem juurvilju, piima, liha). Üldiselt söövad Tallinna ja Riia mehed rohkem liha ning tarbivad enam lahjat ja kanget alkoholi. Samas, rohkem kui pool Riia eakatest vastajatest ei tarbi üldse alkoholi. Helsingis söövad nii mehed kui ka naised liha ja lihatooteid mõnel toidukorral päevas või nädalas. Nii soome mehed kui ka naised tarbivad lahjat alkoholi keskmiselt korra nädalas. Kui Tallinnas viskavad mehed rohkem toitu ära kui naised, siis Riia uuringus ei ilmnenud toidu äraviskamises soolisi lahknevusi. Tallinnas söövad nii naised kui mehed keskmiselt igal nädalal kartulit, eriti eakad. Riias sõid kartulit rohkem naised ning Helsingis süüakse kartulit pigem vähem ning nende vastajate arv, kes üldse kartulit ei söö, on suurem just naiste seas.

Kui Riias ja Helsingis söövad eakad (mehed) sagedamini linnumune kui noored vastajad, siis Tallinnas söövad kõik eagrupid ja mõlemad sood linnumune keskmiselt mõnel toidukorral nädalas. Soomes joovad nii mehed kui ka naised kohvi mitu korda päevas, samas kui Tallinnas joovad naised rohkem kohvi ning Riias leiti, et mõlemad sugupooled tarbivad kohvi, teed ja kakaod üsnagi võrdsel määral. Kõige vähem pudelivett näisid tarbivat soomlased, samas kui Tallinnas võis seda väita pigem meessoost vastajate kohta. Kui tallinlannad pigem armastavad maiustusi, siis näiteks Helsingis tarvitasid nii mehed kui ka naised maiustusi seinast seina. Nii Tallinnas kui ka Riias tarbitakse enda kasvatatud toitu nii meeste kui ka naiste seas enam-vähem võrdsel määral.

Kaupade ja teenuste sekstiooni tulemustes väärib esile tõstmist, et nii Riias kui ka Tallinnas on meestel võimalik erinevate kaupadele ja erasektori teenuste eest rohkem tasuda kui samas vanuses naistel. Riia tulemustest torkab silma märkimisväärse vahe siis, kui vaadata kaupade ja teenuste tarbimist lähtuvalt vanuselistest aspektidest: 75% eakatest saab ühes kuus kaupadele ja teenustele kulutada kuni 15 EUR, samas kui teistes eagruppides oli selleks summaks kuni 60 EUR. Mis puutub jäätmekäitlusesse, siis Tallinnas ja Helsingis näisid mehed rohkem prügi sorteerivat kui naised. Tallinnas sorteeritakse kõige vähem riideid, Helsingis aga kõige rohkem vanapaberit. Mis puutub Riia jäätmekäitusesse, siis pole sugude vahel võimalik olulisi erinevusi välja tuua seda enam, et vastajate sõnul pole Riias kohati ka võimalusi prügi sorteerimiseks. Tubakatoodetele kulutamine on tulemustes riigiti sarnane.

MIS ON MIS

Ökoloogiline jalajälg on meetod, mis hindab toote või teenuse elutsükliga kaasnevat ruumikasutust. Seda saab arvutada inimese, leibkonna, toote, mõne organisatsiooni või näiteks linna või riigi tasemel. Arvutused lähtuvad asjaolust, et maapind on piiratud ressurss, millele inimestel on erinev ligipääs ning mida kasutatakse enda otstarbeks.

Et leida ökoloogilise jalajälje suurust, korrutatakse ressursikasutuse näitajad läbi vastavate koefitsientidega ehk ökoloogilise jalajälje faktoriga. Faktor on teisendusühik, mis on abiks mõõdetud algandmete ühtlustamisel, et saadud tulemus oleks lihtsalt mõistetav ja võrreldav.

Ökoloogilise jalajälje mõõtmise ühik on globaalhektar inimese kohta aastas (gha/in a). 1 globaalhektar on tingühik, mis vastab maakera keskmise bioloogilise tootlikkusega hektarile. See on pindala, mis annab niisama palju toodangut kui maakera kõigi vastaval aastal elukooslust kandvate hektarite keskmine.

Uuringule vastasid kolmes riigis kokku 478 inimest, neist 278 naised ja 200 mehed.

Autor: Urve Vilk, Bioneer .ee