2. september 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Noor kunstnik ja kuraator Maria Arusoo on kokku kogunud aukartust äratavad nimed. Tu­lemuseks on pisut teistmoodi näitus, kui seda üldse näituseks selle klassikalises mõttes nimetada saab.

Elamusruum. See ei ole näitus, kus teosed on saali asetatud kindlate vahedega ja vaataja liigub ühe juurest teise juurde. Eksponeeritakse installatsiooni, kuid see ei ole füüsiline. Kunstihoone suurde saali sisenedes on külastaja ilma suure pingutuseta kunstiteose sees, selle osa. Üle jääb vabastada oma mõtted ja meeled ning lihtsalt tunnetada.

Martin Creed, kes võitis kümme aastat tagasi Inglismaa kõige tähtsama kunstipreemia Turner Prize’i, näitab oma võidutööd. Teos pealkirjaga “Work No. 227” vilgutab kunstihoone suures saalis tulesid. Vaatamisväärsus ei ole mitte vilkuvad lambid, vaid efekt, mis tekib külastajas selle töö kogemisel. Siin ei ole midagi füüsilist. Valgust püüda ei saa, aga seda saab tunda.

Samamoodi ei saa katsuda õhku, mida Toomas Thetlofi teos puhub. Kunstihoone suure saali tagaseina on kinnitatud puhur, mille all seistes saab tunda oma nahal õhuvoolu. Thetloff ütles näituse avamisel, et tahtis luua midagi, mida ei saa näha ega ka katsuda – tegevused, mis kõige tihemini seostuvad kunsti kogemisega.

Olafur Eliasson on vaieldamatult selle näituse kõige nimekam kunstnik. Ta on Taani-Islandi päritolu, kuid töötab Berliinis tohutu suures stuudios, mis produtseerib üldjuhul megamõõtudega ruumiinstallatsioone.

Tallinnas on üleval mõnevõrra tagasihoidlik “Your Uncertain Shadow”, mis näitab külastaja värvilisi siluette seinal.

Lihtsuses peitub võlu. Tagumistesse ruumidesse edasi liikudes jõuab Kiwa heliinstallatsioonini. Näha on vaid kaks seina kinnitatud kõlarit, millest kostab täiesti absurdne, ent samas väga loogiline tekst. Hääl loeb: “This is artwork number...” Edasi tuleb rida numbreid. Ja niimoodi lõputult. Lõputu hulk kunsti, mille esindaja on kõigest üks number. Kiwa töö võtab hästi kokku näituse idee tervikuna, eitades kunsti materiaalsust täielikult.

Seda, et traditsioonilise kunstikollektsionääri hiigelaeg on möödas, näitab näituse ärimeestest toetajate ring, kes ei kogu kunsti enam ainult oma kontoriseinale, vaid tunneb rahuldust efemeersete elamuste kogumisest.

“Kontinuum. Kunst kui taju. Ruum kui protsess”

Tallinna kunstihoone,

Vabaduse väljak 8

Avatud 3. oktoobrini.

Autor: Urve Vilk, Ragne Nukk