Töölisklassi romantika

Stiilipuhtas humanistliku sisuga Aki Kaurismäki linateoses “Sadamalinn” viiakse vaataja maailma, kus inimeste otsused on ettearvatavad ning karakterite käitumist dikteerib inimlik arusaam õigest ja valest.

Prantsusmaa sadamalinnas kingaviksijana töötav Marcel Marx (Andre Wilms) veedab oma päevi linna peal. Ta jalutab ühest kohast teise, proovides endale ja abikaasa Arlettyle (Kati Outinen) elatist teenida. Seejuures kohtab ta jumala ja taeva üle arutlevaid kirikuõpetajaid, poodnikke ja muid linnaelanikke.

Elu kulgeb vaikselt ja töökalt. Ka lehtedest loetud uudised illegaalsete migrantide tabamisest ei mõjuta tööliste igapäevaelu. Ühel hetkel aga tutvub Marcel sadamas mustanahalise Idrissaga (Blondin Miguel), kes on suutnud politsei eest põgeneda.

Ta otsustab poissi aidata. See sunnib teda seisma silmitsi riigivõimu esindava inspektori Monet’ga (Jean-Pierre Darroussin), kelle kavatsusi ta lõpuni välja lugeda ei suuda. Abikaasat Arlettyt tabab samal ajal raske haigus.
Teoses esinevad dialoogid on kärbitud vähima vajalikuni, et süžeed edasi anda. Arutletakse õige ja vale, hea ja halva, igapäevase ja imelise üle.

Ükski linnaelanik ei ela oma emotsioone suurejooneliselt välja, vaid suhtub elusse üsna rahulikult. Film kulgeb samuti rahulikult, pakkudes võimalust imeilusaid kaadreid nautida.

Igapäevaelu romantika Prantsusmaal. Näidatud on maailma, kus unejutuks loetakse Kafka teoseid ning kus argirutiin on enesestmõistetavalt romantiline. Sündmuste lineaarsust raamistab äärmiselt tugev loogika. Vaatamata tegelaste mõistlikkusele kaldub film siiski pigem romantilisse idealismi kui realismi.

Keeruline on hinnata näitlejate osavust, sest ükski karakter filmi jooksul ei muutu ning loomulikkust nähtavasti taotletud ei ole.
Näiteks inspektor Monet’ iseloomust saab aimu juba üsna filmi alguses, mis muudab ka lõpu ettearvatavaks.

Film annab ettekujutuse romantilisest Prantsusmaast oma sotsiaalsete probleemide, rassismi ja ühiskondliku kihistumisega, ent põnevus on kaunite kaadritega peaaegu et nullini viidud.
Kaurismäki lihvitud esteetilise vormi fännid ei tohiks “Le Havre’is” pettuda. Tasub vaatamist.

“Le Havre” ehk “Sadamalinn”
Režissöör: Ari Kaurismäki
Kinodes alates 19.09
8/10

Osale arutelus

  • Urve Vilk, Madis Luik

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

V nagu vesi ja vaba aeg

V on veemõnude ja vaba aja veetmise element, mis märgib kõike võrratut ja vajalikku. Hotellist, spaast, restoranist, kohvikust ja konverentsikeskusest koosnev kompleks on koht, kus unustad kõik üleliigse ja pühendud vaevata kõigele, mis elus tegelikult oluline on. Hea tervis. Head inimesed. Hea tuju.

Energia avastuskeskus – pinget pakkuv ja ootamatult šikk peopaik

Tallinna vanalinna ja Kalamaja piiril asuv Energia avastuskeskuse hoone on sadade üritusekorraldajate jaoks vastanud kolmele üliolulisele kriteeriumile: a) vana elektrijaama masinamaja peasaal on ootamatu, ent šikk peopaik, b) suurel ekspositsioonialal on külalistele garanteeritult avastamisrõõmu, ja c) keskuse asukoht on lihtsalt väga hea.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine