23. september 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Töölisklassi romantika

Stiilipuhtas humanistliku sisuga Aki Kaurismäki linateoses “Sadamalinn” viiakse vaataja maailma, kus inimeste otsused on ettearvatavad ning karakterite käitumist dikteerib inimlik arusaam õigest ja valest.

Prantsusmaa sadamalinnas kingaviksijana töötav Marcel Marx (Andre Wilms) veedab oma päevi linna peal. Ta jalutab ühest kohast teise, proovides endale ja abikaasa Arlettyle (Kati Outinen) elatist teenida. Seejuures kohtab ta jumala ja taeva üle arutlevaid kirikuõpetajaid, poodnikke ja muid linnaelanikke.

Elu kulgeb vaikselt ja töökalt. Ka lehtedest loetud uudised illegaalsete migrantide tabamisest ei mõjuta tööliste igapäevaelu. Ühel hetkel aga tutvub Marcel sadamas mustanahalise Idrissaga (Blondin Miguel), kes on suutnud politsei eest põgeneda.

Ta otsustab poissi aidata. See sunnib teda seisma silmitsi riigivõimu esindava inspektori Monet’ga (Jean-Pierre Darroussin), kelle kavatsusi ta lõpuni välja lugeda ei suuda. Abikaasat Arlettyt tabab samal ajal raske haigus.

Teoses esinevad dialoogid on kärbitud vähima vajalikuni, et süžeed edasi anda. Arutletakse õige ja vale, hea ja halva, igapäevase ja imelise üle.

Ükski linnaelanik ei ela oma emotsioone suurejooneliselt välja, vaid suhtub elusse üsna rahulikult. Film kulgeb samuti rahulikult, pakkudes võimalust imeilusaid kaadreid nautida.

Igapäevaelu romantika Prantsusmaal. Näidatud on maailma, kus unejutuks loetakse Kafka teoseid ning kus argirutiin on enesestmõistetavalt romantiline. Sündmuste lineaarsust raamistab äärmiselt tugev loogika. Vaatamata tegelaste mõistlikkusele kaldub film siiski pigem romantilisse idealismi kui realismi.

Keeruline on hinnata näitlejate osavust, sest ükski karakter filmi jooksul ei muutu ning loomulikkust nähtavasti taotletud ei ole.

Näiteks inspektor Monet’ iseloomust saab aimu juba üsna filmi alguses, mis muudab ka lõpu ettearvatavaks.

Film annab ettekujutuse romantilisest Prantsusmaast oma sotsiaalsete probleemide, rassismi ja ühiskondliku kihistumisega, ent põnevus on kaunite kaadritega peaaegu et nullini viidud.

Kaurismäki lihvitud esteetilise vormi fännid ei tohiks “Le Havre’is” pettuda. Tasub vaatamist.

“Le Havre” ehk “Sadamalinn”

Režissöör: Ari Kaurismäki

Kinodes alates 19.09

8/10

Autor: Urve Vilk, Madis Luik

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700