21. oktoober 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kes ei suuda oma tööd ja vaba aega juhtida,

 … see on pidevalt rahuolematu! Sellise suure üldistava mõttega  tuntud psüholoogi Mihaly Csikszentmihalyi n.ö. kulgemise teooriast võiks määratleda ka rekreatsioonikorralduse eriala üht tegevuseesmärki - aidata kaasa esmajoones meie oma inimeste vaba aja tähtsuse mõistmise ja oskusliku korralduse asjus.

Et tuleval sügisel täitub rekreatsioonikorralduse eriala õpetamisest Eestis ja just meie ülikoolis 15 aastat, on see on piisavalt pikk aeg, et hinnata – kas selle  eriala  õpetamine ja õppimine on meil korda läinud ning - kas seda vajatakse ning  kuidas selle hariduse omandanud inimesed saavad tööd ja leiba.

Arenenud ühiskondi iseloomustab töö ja vaba aja oskuslik korraldus ning nende valdkondade vahel tasakaalu leidmine. Kuigi see viimane on Eesti tingimustes paljuski just üksikisiku mureks jäetud ja igaühelt meilt oodatakse head töövõimet ning jaksamist, siis on selles osas siiski palju ära teha ka kogu ühiskonnal.

Meie eriala rolliks ongi olnud esmalt läbi meie õpetustöö, aga  just lõpetajate  ja nende tegemiste kaudu teadvustada kogu ühiskonda, et - töö kõrval saaks paremini läbi mõtestatud ja korraldatud ka vaba aja tegevused, et selleks loodaks enam tingimusi ja ka me ise oleksime agaramad selle kõige kasutamisel. Just rekreatiivse mõtte- ja tegutsemisviisi kujundamine ning selle seostamine ühiskonna toimise erinevatel tasnditel on olnud meie eriala põhitööks ja see vajab jätkamist.

Teiseks – kas seda meie tegutsemist ka vajatakse? Aga võiks küsida siinkohal vastu – kas me tahamegi jääda nendeks rahuolematuteks, kes ei suuda oma töid ja tegemisi juhtida, tundmata rahulolu oma huvidest ja harrastustest (mistahes rekreatiivsetest tegevustest). Mis kannavad endas niiöelda recreatio (uuesti loomise) fenomeni.

Mõnigi peab neid tegemisi  aja raiskamiseks ja veelgi hullemaks, aga niimoodi mõteldes võiks ju ära jätta nii "tühise“ tegevuse kui ühislaulmise ning lõpetada meie laulupidude traditsiooni. Ja siis jätta ära veel see ja see - mis kõik pole piisavalt tõsine ning töine…

Vajadusi ei saa tõesti peale suruda, need peavad tekkima vabast tahtest. Ära tundmisest, et millestki on puudu. Ja nagu näeme Eesti praeguses arengus – on inimeste vaba tahe viinud üha enam ja enam rekreatiivsete tegevuste juurde ning vahel (isegi masu ajal) on leitud just nende tegevuste käigus taas oma sisemine tasakaal.

Töö ja leiva saamine demokraatliku riigi tingimustes on igal erialal väga paljudest teguritest sõltuv. Selge, et majanduslik võimekus ja inimeste üldine toimetulek mõjutavad ka meie eriala tööhõivet. Aga kui keeruliseks ka ajad ei lähe, ei kao vajadus vaba aja ja selles valdkonnas pakutavate teenuste järele. Iga hea ja tasemel pakkumine leiab kasutust ja kui ei leita erialaselt endale rakendust kodukamaral, laseb tööjõu vaba liikumine leida endale teostust kuni Uus – Meremaani välja.

Samas on kodumaal võimalusi veel küll ja küll, kui arvestada, et me ei pea piirduma vaid Eesti rahva teenimisega, vaid et üha enam  tullakse Eestisse  vaba aega veetma, harrastuste- ja huvidepõhiselt tegutsema. Meil on mida pakkuda, aga paljuski jääb puudus ettevõtlikkusest. Just seda viimast valdkonda tahame oma erialal tugevdada, sest meie tegevuse mõttekuses ja vajaduses pole enam vaja kahelda.

Ja nüüd – lugege läbi veel selle kirjutise esimene lause või otsige üles selle suurmehe raamat „Kulgemine“, kus iga lehekülg annab eelpool öeldule hoomatavat tuge…

Autor: Kaarel Zilmer, Rivo Sarapik