31. oktoober 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sellest mõtteavaldusest saab tuletada, et edukad tunnetavad probleeme veidi teisiti kui mitte nii edukad. Nad justkui näevad homseid probleeme, millest teistel täna veel aimugi pole.

Vestlesin hiljuti ühe finantsasutuse analüütikute meeskonnaga, mille koosseis on täienenud. Selle tõttu on vaja neil oma töös teha ümberkorraldusi. Enamus arvas, et see pole neil probleemiks ja nad võivad seda teha oma tavapärase koosoleku käigus. Paari tunni küsimus, ütlesid nad. Samas olid nad huvitatud kõrvalist abi kasutama selleks, et üksteisest paremat pilti saada, väärtusmaailmu ja suhtlusstiile kõrvutada. Ilma selgete argumentideta, mingi kõhutunde põhjal arvasid nad, et üksteise vähene tundmine võib saada takistuseks sellise lihtsa asja nagu töökorralduse ümbertegemiseks.

Minu kogemus ühtib nende kõhutundega. Probleemide ilmnemisel on kõige raskem neid sõnastada ja võib-olla veelgi raskem nende süvapõhjusi leida. Juurprobleeme leidmata aga püsivaid lahendusi tavaliselt ei tule. Kuna tööl on probleemid alati seotud inimestega, siis tuleb nende tekkimisel ja lahendamisel pöörata ennast näoga kolleegide suunas, vaadata neile silma ja ka silmade taha. Seal võivad avaneda mõttehorisondid, millest põgusal vaatlejal ei tarvitse aimugi olla.

Autor: Rivo Sarapik, Ülo Vihma