Restoranitest: lugupeetav ja väärikas Mannerheim

Mannerheimi nime all saaks ülemerenaabritele hoogsalt „pippuripihvi ja olutta“ müüa, soomlased armastavad oma marskit. Mere puisteel hiljuti avatud restorani tegijad pole õnneks seda libedat teed läinud, tegemist on igati lugupeetava ja väärika kohaga.

Kuigi esimesel korral ei julgenud ma isegi üle ukse sisse vaadata, nii lootusetuks turistikõksuks pidasin seda. Kekkonen meil juba on, nüüd siis ka Mannerheim... Alles siis, kui siit-sealt kiitvaid hinnaguid kuulma hakkasin, julgesin asja lähemalt uurida. Ja sain aru, et olen olnud eelarvamuste küüsis.

Isegi kui peakokka tutvustavaid pilte ja jutte ei märkaks, saaks menüü järgi aru, et tegemist on asjatundjate poolt tehtud söögikohaga. Söögikaart on lühike, see annab enamasti tunnistust peakoka kogemustest ja enesekindlusest. Pealegi julgetakse pakkuda mitte tavapäraseid, isegi ebaharilikke roogasid, mida kehvemad mehed ei oskaks väljagi mõtelda, tegemisest rääkimata.

Kõigepalt kuulus Mannerheimi vorschmack – vasikaliha ja heeringa veider kombinatsioon. Kuulus on vorschmack muidugi ainult soomlaste hulgas, kelle jaoks suurima riigimehe söögi- ja joogikombed on saanud vaat et rahvuskultuuri osaks. Või siis borštšok, peedileemesupp. Või kanapelmeenid puravikuleemes. Selle viimase roa kohta peab küll nentima, et sellel on veel arenguruumi: tainast oli õrna sisu jaoks palju ja see oli kõva, nii et üldmulje jäi pigem jahune kui kana- või puravikune.

Muu kõik oli suurepärane. Oma lihtsuses võlus mind eriti ahjus küpsetatud koger kartuli-kõrvitsapudruga – ilus terve kala oli parajalt küpseks praetud ja koos kerge köögiviljapudru ja pisut kohendatud klassikalise hollandi kastmega taldrikule pandud. Taolist elegantset lihtsust olen kogenud pigem Skandinaavias või Vahemeremaades, Eestis igatahes haruharva.

Enne kui Mannerheimist Soome sõja- ja riigimees sai, jõudis ta ligi kolmkümmend aastat ohvitserina Vene tsaaririiki teenida. Pika teenistuse käigus harjus ta ära ka sealsete lauakommetega: ohvitseride lõuna juurde kuulus üks ja õhtusöögi juurde kaks pitsi vodkat. Et pits täie ette läheks, valati see pilgeni täis. Sama tava jätkas marssal ka hiljem, ainult mitte enam vodkaga, vaid erilise, mõningate väidete kohaselt lausa salajase retsepti järgi valmistatud napsiga. Kui siis mõni külaline ei suutnud kuhjas klaasiga suuni jõuda, kahetses marssal koka kehva tööd - külalised peavad ise kastet alkoholiga maitsestama. Poleks minagi marssali lauas pilketa pääsenud, nii stiilipuhtalt oskas ettekandja klaasile kuhja peale valada.

Pühapäeva õhtul oli restoran rahvast täis, siit-sealt kostis vautšerijuttu – oli tehtud turundust. Natuke üle jõu tundus teenindajatele majatäis rahvast käivat, juhtusime nägema, kuidas neli pidulikult riidesse sätitud keskealisele soomlast peaaegu vastu võtmata jäeti, kuigi nad kinnitasid, et broneering olla tehtud juba nädala eest ja vähemalt üks laud oli ka vaba. Lõpuks kohad ikka leiti ja usun, et rahule jäid nemadki.

Koondhinne: 25
Toit: 9
Teenindus: 8
Interjöör: 8
Aadress: Mere pst 8A, Tallinn
Telefon: 66 18 920
Avatud: 12-24
Põhiroogade hinnad: 10-18 eurot

Galerii

Osale arutelus

  • Heidi Vihma, Rivo Sarapik

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Käsi­raamatud

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine