31. oktoober 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Näiteks saab sel nädalal pealinna tipprestoranides, kaasa arvatud Egoist ja Ö, sellise koguse eurode eest, millega tavaliselt menüüd lubatakse lugeda ning köögi poolt tulevast rammusamast õhust paar sõõmu võtta, lõuna või õhtusöögi.

Meil on ikka hirmsal kombel vedanud ja üha rohkem lubab see arvata, et eestlane on täiesti kõhu ori ning toit on kõhutäite asemel üha enam osa kultuurist. Ja seda hoolimata meie omapärasest toidukunstist – milleks muuks ikka välismaalasele esmapilgul toiduisu peletavat hakklihakastet nimetada.

Restoraninädal pole tegelikult esimene pääsuke arengus. Möödunud aastasse mahuvad veel näiteks Tartu kokkade dessant pealinna, tunniga tühjaks söödud ajutised popup-kohvikud, toidumess, toidublogijate ühisaktsioonid jne.

Viimased, tihti harrastajad, pakuvad seejuures elukutselistele toidutegijatele rõõmu. Rohke toidublogijaskond moodustab subkultuuri, mis pakub internetis ühelt poolt silmailu, teisalt kõhurõõmu katsetamisteks. Kusjuures entusiasmi leiab neilt kohati ehk rohkemgi kui igapäevaselt kulpi keerutaval.

Ent tegemist pole siiski põlve otsas nokitsemisega – retseptide välja mõtlemine, katsetamine ning kontoris vaatamiseks mittesobiv esitus, sülg hakkab lihtsalt klaviatuurile tilkuma, on muutumas standardiks, mitte pole enam erand. Nii et sel nädalal siis kodus ei söö.

Autor: Signe Sillasoo, Rivo Sarapik