10. november 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Analgeetiliste ravimite liigtarvitamisest tingitud kroonilise peavalu sündroomi (MOH) teemal on viimastel aastatel tehtud üsna palju uuringuid. Seeläbi on toimunud edasiareng nii haiguse patogeneesi mõistmises kui ka ravistrateegiates.

2011. aastast Euroopas kehtivad ravisoovitused on praktiseerivale arstile kindlasti abiks. Dokumendi põhiautorid professor Rigmor Jensen Taanist ja Stefan Evers Saksamaalt on selles valdkonnas maailma juhtivad spetsialistid, kes on ühtlasi järgmise aasta mais Tartus toimuva 7. Balti neuroloogiakongressi (www.balcone2012.ee) vastava töötoa lektorid.

Peavaluga tullakse arsti vastuvõtule, kui valu on korduv ja ajas sagenev ega pruugi alluda käsimüügis olevatele valuvaigistitele. Tekib oht, et analgeetiliste ravimite tarvitamine ületab lubatud piiri, mis omakorda põhjustab sekundaarse kroonilise peavalu.

Euroopas ja Põhja-Ameerikas kannatab MOHi all umbes 1–2% üldpopulatsioonist. MOH kujuneb juba olemasoleva ning enamasti primaarse peavalu foonil. Esmane peavalu on sellisel juhul sageli krooniline ja pingetüüpi.

Mõju poolest elukvaliteedile on sama suur roll kroonilisel migreenil ja selle olulisust MOHi kujunemisel on eestikeelses meditsiinilises kirjanduses hiljuti kajastatud. Tegu on mõnes mõttes suletud ringiga, kuna ühest küljest on migreen kroonilise peavalu sündroomi kujunemise riskitegur, teisalt on analgeetikumide liigtarbimine omakorda mõjur migreeni krooniliseks muutumise suhtes.

Risk tekib pea kõigi analgeetikumidega

Peaaegu kõigi analgeetiliste ravimite puhul on oht, et välja kujuneb MOH, ent ravimirühmiti esineb siiski erinevusi. Esimese rea analgeetikumide kasutamise puhul on kriitiline piir ravimite regulaarne tarvitamine vähemalt pooltel päevadel kuus vähemalt kolme kuu vältel.

Suure riskiga grupi moodustavad ergotamiin ja selle derivaadid. Nende puhul on MOH diagnoositav juba siis, kui nimetatud ravimeid tarvitatakse kuus kümme päeva või enam. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et oluline on just tarvitamise sagedus ehk päevade arv kuus, mitte niivõrd kasutatavad annused.

MOHi diagnoosimisel tuleb kohe alustada ravi ja selle eesmärgid peavad olema selgelt mõistetavad. Kui patsiendile on oluline valuvaba elu, siis arsti jaoks on ravi esmane eesmärk suurendada peavalu tundlikkust nii akuut- kui ka profülaktilisele ravile.

MOHi ravis kasutatava kahe põhilise ravitaktika – ületarvitatavate ravimite kasutamise lõpetamine ja profülaktilise ravi alustamine – elluviimisel tõstatub mitu olulist küsimust.

Kas piirduda tavalise soovitusega valuvaigisteid mitte üle tarvitada või vajab patsient struktureeritud raviprogrammi? Kas ärajätmine peab olema järsk või aeglane? Kas võõrutamine peab toimuma ambulatoorselt või statsionaarselt? Millal alustada profülaktilise raviga – enne analgeetikumist võõrutamist, sellega paralleelselt või pärast seda?

Nendele küsimustele vastamiseks vajame rohkem uuringuid. Samas on mõne uuringu tulemustele tuginedes juba mõningad asjaolud selgunud.

Prantsusmaal korraldatud uuringus võrreldi ambulatoorset ja statsionaarset lähenemist ning leiti, et olulist vahet tulemustes ei esinenud. Seetõttu on jõutud järeldusele, et see otsus peab olema maksimaalselt individualiseeritud.

Huvitava tähelepanekuna selgus, et esmasest osalejate grupist loobus 5% patsiente valuvaigistite liigtarbimisest pärast intervjuud arstiga, kes selgitas lühidalt analgeetikumide liigtarbimisega seotud MOHi tekkimise riske.

Profülaktilise raviga tuleb alustada kohe

Mitmes maailma koolkonnas on kasutusel printsiip, mille järgi toimub kõigepealt detoksifikatsioon ehk liigtarbimine lõpetatakse ning alles siis võetakse fookusesse profülaktiline ravi.

Hiljuti avaldatud uuring aga võrdles selle lähenemise efektiivsuse erinevust võrreldes skeemiga, mille puhul alustatakse profülaktilise raviga kohe. Tulemused näitasid, et viimasel juhul vähenevad patsientide peavaludega päevade arv ning peavaludest tingitud kannatused tunduvalt suuremal määral.

Autor: Urve Vilk, Mark Braschinsky