Autorid: Urve Vilk, Urve Vilk, Ehitusuudiste kuukirja toimetaja • 14. november 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sipelgapesas algab tööpäev varakult. Koidikust keskhommikuni väljub pesast erinevaid ülesandeid täitma üks rühm teise järel. Esimesed tulijad on sõdursipelgad, kes pistavad pea sissekäigust välja vahetult enne päikesetõusu.

Näiliselt kiirustamata jalutavad nad ümber ümmarguse pesakuhjatise, inspekteerides kivist maapinda nagu golfiväljaku hooldajad, kes hindavad griini seisukorda. Kui midagi oleks öö jooksul juhtunud, teaksid sõdurid sellest esimesena. Kas vihm on toitumisrajale jätnud rusuhunniku? Kas tuul on laiali ajanud seemned, mida sipelgad toiduks koguvad? Mis naabritel täna hommikul plaanis on? Liikudes pesa sissekäigust aina kaugemale, võivad sõdurid kohtuda lähedalasuvate kolooniate maakuulajatega, kes tegelevad täpselt sellesamaga ja

sel juhul võivad mõlema poole sipelgad hiljem võitlusse asuda.

Sõduritega liitub peagi pesahooldajate meeskond, iga sipelgas kandmas maa alt üles pinnasekübet, seemnekesta või mingit muud prahti. Kontrastina sõduritele näivad nad olevat kitsalt keskendunud oma ülesannetele, otsides sobivat kohta laadungi mahapanemiseks. Sel hetkel kui nad paiga leiavad, viskavad nad koorma maha, pööravad ringi ja suunduvad tagasi pessa.

Järgmisena saabub käputäis prügikoristajaid, kes koristavad ära selle, mille pesahooldustöölised on endast maha jätnud. Mitte et nad teeksid seda mõistlikul moel. Kui te vaatate üht nende seast mõnda aega töötamas, tundub see teile tõenäoliselt segadusttekitav, väidab Greene. „Prügikoristajad meenutavad mulle mu 15 kuu vanust tütart. Nad võtavad objekti punktist A ja asetavad selle punkti B. Seejärel võtavad nad üles midagi muud ja lähevad punkti C. Kogu tegevus tundub äärmiselt juhuslik.“  Kiirluubis film hommikusest sagimisest näitaks siiski püsivalt

kasvavat pinnase- ja mullahunnikut pesakuhila servas. „Tuleb välja, et lõppude lõpuks on nad ikkagi organiseeritud,“ tunnistab ta.

Viimasena väljuvad toiduvarujad, kes ületavad oma arvukuselt kaugelt kõiki teisi töölisi. Sissepääsuavast välja tulvates sööstavad nad otse pesakuhilat ümbritsevasse kõrgesse rohtu ja kaovad efedra-, akaatsia- ja Gutierrezia-merre. Alustaimestikus kulgevaid sipelgamaanteid mööda võivad toiduvarujad seemnete otsingul pesast kuni 18 meetri kaugusele seigelda. Kuna seemned on enamjaolt kõrbe teistest osadest tuultega kohale rännanud ega pärine kohapeal kasvavatest taimedest, kipuvad need olema laiali puistatud ettearvamatul moel. Toiduvarujal võib seetõttu ühe seemne leidmiseks kuluda lausa 20 minutit. Niipea kui sipelgas

seemne leiab, korjab ta selle üles ja kannab otse pessa.

Kella üheksaks hommikul on sisse-välja tormavate sipelgatega pesaauk

hakanud sarnanema metroojaama rüseleva sissepääsuga. Teised rühmad allpool, viimistletud tunnelite ja kambrite võrgustikus on  agaralt tegevuses seemnete suuruse ja kuju põhjal hoiukambritesse ladustamisega, surnud sipelgate, ritsikajalgade ja teiste soovimatute objektide pesast eemaldamisega, haude ja emasipelga eest hoolitsemisega või lihtsalt reservis ootamas.

Koloonia paistab otsast otsani nagu üks suur tõhususe mudel, kus iga rühm täidab oma ülesannet korrapärases järjestuses – mulje, mida tugevdab iga sipelga harjumus pidevalt puudutada tundlatega iga vastutulevat sipelgat, nagu tahaks veenduda, et kõik mõtlevad ja tegutsevad ühtmoodi. Sõduritest ja hooldustöölistest kuni koristajate ja toiduvarujateni näib iga koloonia liige järgivat ühtseid juhiseid nagu tillukesed  hammasrattad masinas või töötajad edukas tehases.

Aga see pole üldse see, mis siin sünnib. Hoolimata hästijuhitud välisilmest ei funktsioneeri koloonia nagu organisatsioon, millega te võiksite elus tõenäoliselt kokku puutuda. Sel puuduvad bossid, juhid või mis tahes ülevaatajad. Sipelgaemast „kuningannal“ pole hoolimata kõrgelennulisest tiitlist mingit võimu.

Tema ainuke funktsioon on muneda, aga mitte käske jagada. Kui sõdurid suunduvad välja rohu sisse, ei saa nad käske jaoülemalt. Kui pesahooldustöölised remondivad tunnelit, ei järgi nad ühtki joonist. Tööjõu

sekka astuvad noored sipelgad ei pea istuma sissejuhataval koolitusel ega pähe õppima sõnastatud missiooni, sest neil pole kunagi tarvis näha suurt pilti. Mitte ükski sipelgas ei mõista kunagi omaenda töö eesmärki, miks tal on vaja see lõpetada või kuidas tulemus ülejäänuga sobitub.

Mõnele inimesele võib see tulla üllatusena. Kuidas võiksid sipelgad,

mesilased või termiidid teada midagi, mida meie ei tea? Tegelikult on need ja

teisedki olevused tegelenud kõige keerulisemat laadi ülesannete lahendamisega

juba miljoneid aastaid. Kas sel nädalal jätkub kolooniale piisavalt toitu? Kust seda leida? Mitu töölist vajab mesilaspere pesa ehitamiseks? Kuidas mõjutab ilm tänavu karja rännet? Nendele takistustele reageerimise viis on välja arendanud erilise grupikäitumise vormi, mis on paindlik, adaptiivne ja usaldusväärne.

Mõistagi pole iga parv tark. Ka grupikäitumisel on oma varjukülg. Mis eristab tarka parve selle rumalast vennast? Miks muutub õnnelik rahvahulk järsku märatsevaks jõuguks? Lihtsustatult öeldes on põhjuseks asjaolu, et kui tark parv kasutab kollektiivset jõudu arvutute võimalike lahenduste läbisõelumiseks, vallandab jõuk oma kaootilise energia iseenda vastu. See ongi põhjus, mis muudab arusaama targa parve toimimisest ja selle jõu ohjamisest sedavõrd tähtsaks.

Putukate, kalade ja lindude kollektiivse otsustamise ja kaasamise uurimine on viinud innovaatiliste lahendusteni lennukiehituses, luureteenistuses, riigijuhtimises, robootikas, ehituses, kui nimetada üksnes mõnd valdkonda. Termiitide käitumist jälgides on võimalik õppida paremini reageerima hädaolukordadele: sipelgad aitasid Southwest Airlines’i juhtkonnal korraldada ümber lennuki istekohtade broneerimissüsteemi, rändtirtsud aitavad projekteerida ohutumaid ehitisi ning tagada turvalisust massiüritustel.

Loe pikemalt National Geographicu autori Peter Milleri raamatust „Tark parv“.