17. november 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Miljööalal asuva hoone välisfassaadi tervikliku renoveerimise eest tunnustas Tallinna kultuuriväärtuste amet Raido Rebast diplomiga.

Nagu vana hoone korrastamisel tüüpiline kipub olema, juhtus ka siin nõnda, et kui ühest otsast tööd valmis saama hakkasid, tuli neid teisest otsast juurde. “Alguses selgus, et aknaid ei ole võimalik taastada. Tegime eritellimusel originaalide järgi uued. Lootsime, et ehk ei pea katust puutuma, ent renoveerimise käigus tuli välja, et see võinuks meile iga hetk kaela kukkuda,” meenutab Raido Rebane.

“Renoveerimisega alustasime 2009. aasta mais. Kõige keerulisem oli olukord teisel korrusel. Muutsime veidi planeeringut ning ehitasime välja vee- ja kanalisatsioonitorustiku. Mitmest pisikesest kööktoast sai kolm hubast korterit, mida nüüd välja rendime,” räägib mees.

Hoone esimesel korrusel eemaldati osa vaheseinu ja tulemuseks on avarad kontoriruumid.

Maja korrastades püüti võimalikult palju säilitada ja esile tuua selle ajalugu. “Kui palkseinad lahti võtsime, oli kohe selge, et me neid katta ei soovi,” sõnas Rebane.

Peale palkseinte korrastati ka keldrikorruse paekivimüürid ja restaureeriti väärikas trepp. Et keldrikorrust kasutada, süvendati maapinda poole meetri võtta. Seda piiri tähistab krohvitud seinaosa.

“Nüüd asuvad meil keldris puhketsoon, köök, saun ja nõupidamiste ruum. Eraldi väljapääsu kaudu saab ka õue minna. Siin saavad lõõgastuda nii meie töötajad kui ka ülemiste korterite elanikud, samuti oleme mõelnud, et võib-olla üürime seda tulevikus näiteks koolituste või õppepäevade korraldamiseks välja,” räägib renoveerimistöid koordineerinud Kaili Murekas.

Raido Rebase sõnutsi on nad tulemusega rahul, ent nüüd on ta pisut enam hakanud mõistma naabreid, kes on puitmajale sobimatud plastaknad paigaldanud. “Originaalide järgi eritellimusena tehtud aknad on ikka väga suur rahaline väljaminek,” nendib Rebane. “Ja kui seda raha ikka kuskilt võtta pole, pannaksegi odav lahendus. Meile lubati alguses kultuuriväärtuste ametist mitmekümne protsendini küündivat toetust, ent masu tuli ja tegi oma korrektuurid.”

Rebase arvates võiks erinevad ametid rohkem koostööd teha, et korralikult renoveeritud hooneid saaks kaitsta.

“Asume suure kasutusega autotee ääres ja porine vesi pritsib meil poolde seina, samas ei anta luba tee äärde kaitset paigaldada. Kultuuriväärtuste ameti ja maanteeameti soovid on paiguti risti vastupidised, samas tahaks, et sellised majad ikka ka järgmisel sajandil alles oleksid,” lausub ta.

Nagu iga sisseelamist nõudva uue kodu või kontoriga on siingi palju selliseid asju, mis ootavad lõpetamist. “Näiteks köögis pole veel korralikke toole, aga küll nad tulevad,” naerab Kaili Murekas.

Mõnusaks muudab kesklinna hubase puitmaja ka üsna suur aed, kus on hea kohvitassiga jalutada ning samas tööasju arutada.

Põnevaid fakte:

- Luise tänava hoone keerdkäigud ajas on põnevad. Maja kuulus Raido Rebase vanavanaisale Jaan Neidekile, ent 1947. aastal hoone natsionaliseeriti. Pärast taasiseseisvumist tehti omanikele ettepanek saada maja eest 23 800 EVPd. “Me ei jätnud siiski jonni ja saime maja tagasi,” räägib Rebane.

- 2009. aastal tunnustas Tallinna kultuuriväärtuste amet Raido Rebast hoone fassaadi stiilitundliku renoveerimise eest Kassisaba miljööalal. Fassaadi renoveerimist korraldas Dia Design OÜ arhitekt Kaire Rjadnev Meristo. Ehitaja oli Exton Grupp.

6 pilti

Autor: Urve Vilk, Kadri Tamm