18. november 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tegu on väga hea filmiga, mida on rõõm kiita. Selles on paras ports stiilsust, head näitleja-, režissööri- ja kunstnikutööd, kurbust, traagikat, hirmu, samas huumorit, inimlikkust ja uljust, niisamuti ajalugu ja mõtlemisainet koduteelegi.

Et tegu on Hollywoodi filmiga, siis on seal muidugi ka suur annus ameerikalikku unelmat ja klišeelikku kõrvalmaitset. See ei tee aga lugu üldsegi mitte halvemaks. Pigem sobitub kenasti ajaloole pilku heitvasse linateosesse.

Elu 1960ndate Ameerikas. Tate Taylori lavastatud film, mis muide on tema jaoks esimene suur töö, keskendub mustanahalistele koduabilistele ja nende elule 1960ndate rassistlikus Ameerikas.

Olgugi et tegu on väljamõeldud looga, on selles palju fakte ajaloost. Täpsemalt ajast, kui ühiskondlik lõhestatus oli tavaline ning kui mustanahalistel pidi olema valgetest eraldi tualett, sissekäik, kraanikauss, sööginõud ja kõik muu. Valgetega millegi jagamine oli tabu.

Loo tegevus toimub Jacksonis Mississippis. Linnakesse argine elu saab raputuse osaliseks kui tarmukas, ettevõtlik ja tabusid eirav Skeeter (Emma Stone) abikaasa otsingute asemel pärast õpingute lõpetamist kodulinna naastes hoopis ajakirjanikutööle keskendub ning oma iganädalase puhastusteemalise kolumni kõrval koduabilistest raamatut kirjutama hakkab.

See aga tõotab tulla kõike muud kui käsiraamat koduabiliste nippide ja nõuannetega. Vastupidi.

Raamatus saavad sõna mustanahalised koduabilised, kes räägivad ausalt ja valehäbita lugusid oma elust ja tööajast – sellest, kuidas valged neid alandavad, kiusavad, põlgavad ja vääralt kohtlevad. Samas sisaldab see pajatusi soojadest suhetest, vastutulelikkusest ja paljust muust.  

Hea näitlejatöö. Nauditavaks teevad kogu selle loo just näitlejad: Skeeterit kehastav Emma Stone, koduabiliste Aibileeni ja Minni rollis olevad Viola Davis ja Octavia Spencer, ülbet perenaist Hillyt mängiv Bryce Dallas Howard jt.

Mõtlemapanevad lood. Paljud neist üldsegi mitte A-kategooria staarid suudavad filmis alltekstina jooksvaid lugusid perekonna tähtsusest, vanemaks olemisest, sõprusest, ühiskondlike absurdsete ja ebainimlike normide eiramisest, julgusest ja unistustest kaasakiskuvalt rääkida.

“Koduabiline”

9/10

Režissöör: Tate Taylor

Kinodes: alates 11.11

Autor: Signe Sillasoo, Urve Vilk