Helesinisest unistusest imeliseks tegelikkuseks

Majanduskriisi kõige raskemal ajal otsustas noor naisterahvas, hariduselt prantsuse filoloog Anna Huimerind oma pikaaegse helesinise unistuse – kohviku rajamise – täide viia.

Asjaolud tundusid kehvast ajast ja kriitikute arvamusest hoolimata sobivat.
Pärnus leidus hea hõnguga kena hubane maja, kampa lõi abivalmis perekond, oli ideid, kuidas ja kust alustada, energiat ning kange tahtmine plaan ellu viia.
“Tundsin, et mitte ükski jutt, pessimist ega rahapuudus ei peata mind. Õige on ikka ütlus, et kui soov on suur, siis hakkavad kõik asjad sinu heaks tööle,” sõnas Anna rõõmsal toonil ja kinnitas mitmel korral, et nii oligi.

Kohvik muutis elu
“Alguses tahtsin oma perekonna majja teha väikse salateid ja saiu pakkuva kohviku, kuid idee arenes kogu aeg edasi, läks aina suuremaks ning juulikuus avastasin, et mul on koos terrassiga 100 kohaga restoran, mis on hommikust õhtuni rahvast täis. Suvehulluse möödudes sai Supelsakstest jälle väike õdus ahjuküttega kohvik,” rääkis Anna, kes juba üheksa-aastasena kohvikupidamise pisikuga nakatus.
Kohviku loomise ideest reaalsete töödeni jõudes ei olnud tallinlannal esialgu üldse plaanis pisipoja ja elukaaslasega suvepealinna elama kolida, aga et asjad hakkasid omasoodu kulgema ja järjest mahukamaks minema, siis otsustatigi Pärnusse, linna, kus möödusid kõik Anna suved, ennast sisse seada.
“Ma ei saaks praegu enam mujal eladagi, kuna distantsilt toiduäri juhtimine minu meelest ei toimi. See on võimatu. Sa pead ise ikka kogu aeg kohal olema, et asjad oleks nii, nagu sa tahad ja sulle meeldib. Kaugelt juhtimine hakkab kohe igast detailist silma,” lausus kohviku perenaine veendunult. 
Väikeettevõtjana on elu esimese äri rajanud Annal tulnud alates ehitustöödest kuni lilledeni kohviku laudadele sätitud vaasides kõike ise korraldada ja organiseerida.
Õnneks on talle kahe tegutsemisaasta ja kohviku avamisele eelnenud ettevalmistusperioodi jooksul olnud palju abiks kunstnikust ema Ruth, arhitektist isa Jaak, muusikust elukaaslane Jaan ning hulk väga tublisid ja professionaalseid töömehi. Nende abiga sai majale tehtud remont, loodud täpselt Anna ja Ruthi maitsele sobiv sisekujundus, otsitud kokku mööblit ja mõtiskletud kohviku üldise kontseptsiooni üle.

Sisekujunduses eeskujuks kodu
Interjöörist mingeid seoseid Anna ülikoolis õpitud erialaga otsida ei tasu. Ainsad detailid, mis Prantsusmaad selles hubases kuurortlinna kohvikus meenutavad, on osa toite, kooke, veine ja sekka ehk mõni vanem šansoongi. Kohviku üldine stiil, mis on iseloomult särtsakas, värvikirev, vanamoodne ja meeldejääv, on inspireeritud Anna vanematekodust.
Kahasse emaga loodud sisekujunduse üle on Anna väga rõõmus ja uhke. Pool aastat pidevat tööd on hästi õnnestunud. Sellele viitab ka tänavu pälvitud tunnustus – Eesti Sisearhitektide Liidu auhind parima söögikoha interjööri eest, nominatsioon Design Management Europe’i konkursil ning Pärnu parimaks tee või kohvi nautimise kohaks kuulutamine.
“Väga uhke tunne oli Euroopa disainiauhindade jagamisel olla 15 väljavalitud Euroopa ettevõtte seas. Meiega koos kandideeris auhinnale veel näiteks Heineken, kus teeb iga päev tööd ehk ligi 20 palgalist disainerit, samas kui meie oleme saanud hakkama oma jõududega. Eks neid asju vaadatakse eri kategooriates, aga sellegipoolest oli hea tunne nende firmade hulgas olla,” rääkis ta. Samas ei taha Anna sisekujundust üle tähtsustada.

Kohvikust teeb kohviku ikkagi söök
“Ma ei taha, et jääks mulje, nagu sisekujundus oleks kohviku juures kõige olulisem,” rõhutas Anna. “Loomulikult on see tähtis, loob meeleolu ja lisaväärtust, et inimestel oleks siin mõnus olla, aga kui toidu kvaliteet on kehv, siis sisekujundus ei määra enam midagi ega tekita ka häid tundeid,” oli ta veendunud.
Ja ega alati olegi toidunautlemine ja meeldejäävad emotsioonid kuigi palju interjööris kinni. “Elu parimaid toite olen söönud Hollandis ja Pariisis valgete seintega söögikohtades ning Barcelonas, kus Eesti mõistes urkas jooksid põrandal prussakad, kuid millel on ometi Michelini soovitus. Seal sai hea emotsiooni ainult toidust,” sõnas Anna.
Oma kohvikus ringi liikudes ei jäta ta märkamata siiski ühtegi pisikest detaili. Anna on nagu hea pereema: sätib laual lilli, räägib salvrätihoidjatest, mis peaksid varsti teistsugused ja stiili sobituvad tulema, vahetab paar toredat lauset naerusuise teenindajanna Anuga ning tutvustab õhinal üht või teist menüüs olevat toitu. Detaile ja tööd, millele tähelepanu pöörata, on palju.
“Kohvik on küll juba pikalt lahti ja avatud, aga päris valmis ei saa see kunagi. Kogu aeg on mingid asjad muutumises, midagi kulub, tuleb ümber teha, juurde mõelda – nagu koduski,” tõmbas Anna paralleeli. 

Laienemisplaane ei hau
Anna on praeguse elukorraldusega rahul. Ambitsioonikaid plaane laieneda ja mujale Eestisse samalaadseid söögikohti teha, mida muide talle juba pakutud on, naisel pole. “Laienemine on väga libe tee ja hakkab sageli kvaliteedis tunda andma,” sõnas ta.
Praegu on tal veel piisavalt aega kõigega hästi toime tulla: koostada menüüd, korraldada personalitööd, mõnel õhtul teenindada, suhelda püsiklientidega või kohtuda vanade tuttavatega kooliajast. “Kohvik on mu Facebook, sest ajapuudusel mul seal kontot ei ole ja ma ei tahagi seda luua,” lausus Anna.
Ühtlasi teeb talle rõõmu, et ta on suutnud luua koha, mis on armas ja meeldib paljudele erineva tausta, huvide ja vanusega inimestele. Laudade taga näeb sageli istumas nii ärimehi kui ka noori, nii pereemasid kui ka turiste. Eks meedial, konkurssidel ja tunnustusel ole külaliste kohalemeelitamisel kindlasti oma mõju, aga üldises plaanis ei ole see Anna sõnul näitaja. “Oluline on see, kui nad tulevad siia tagasi teist, kolmandat või kümnendat korda,” arvas ta.
Et see nii oleks, selleks tuleb kliente hoida hea ja kvaliteetse toidu, meeldiva teeninduse ning mõnusa interjööriga – pealtnäha lihtsate asjadega, mida on Anna sõnul siiski üsna raske saavutada.

Flirt vana stiili ja moodsa särtsakuse vahel

Kohvik Supelsaksad avas Pärnus Nikolai tänaval asuvas majas oma uksed 2009. aasta detsembris. Sellele eelnes rohkem kui pool aastat väldanud ettevalmistus: remont, sisekujundus, personali otsimine, menüü kokkupanemine ja detailide sättimine.
Selle töö taga oli neli inimest. Ühes Anna Huimerinnaga lõid käe külge tema kunstnikust ema Ruth, arhitektist isa Jaak, trummarist elukaaslane Jaan ja viimase vend. Kui meeste korraldada jäid eelkõige ehitustööd, siis Anna ja tema ema võtsid enda kanda sisekujunduse loomise ja kohale näo andmise.
Idee, milline kohvik tulema peab, oli kohe olemas ega nõudnud tundide kaupa sisustuskataloogide lappamist, peadmurdvaid diskussioone või vaidlusi. “See on ema ja isa loodud stiil ja puhtalt kodust pärit. Me ei pidanud selle juures midagi leiutama. Oli kohe selge, et selles stiilis me kohviku teemegi ja ilmselt see inimestele meeldib. Ta eristub teistest üpris palju,” rääkis Anna interjööri loomisest.
Nii sai tapeetidest seina William Morrise klassika, ruumidesse kümme lauda ja ligi 40 tooli. Samuti on kohvikus mahedat valgust loovad varjudega lambid, millel on täissiidist katted ja kaunistuseks narmad, ning seintel pildid Pärnust aastakümnete eest.
Kõige selle kauni esiletoomiseks otsustati seitsmes ruumis kasutada kirkaid ja rõõmsaid värve, nagu roosa, elektrisinine ja türkiisroheline, mis harmoneeruksid vanaga, ent annaksid interjöörile veidi moodsat särtsu juurde.
Kõigi vajalike sisustuselementide ja detailide leidmine võttis aega kuid. Et antikvariaadid osutusid liiga kalliks, siis kammiti läbi vanavaraladusid ja taaskasutuskeskusi. “Päris Louis XIV stiilis kohvikut ei oleks me ressursside piiratuse tõttu teha saanud ja poleks tahtnud ka. Kuskilt läks piir,” selgitas Anna.
“Ma siiani viskan nalja, et pool aastat sai igal pühapäevahommikul Bauhofi mindud, samal ajal kui teised mõnusalt kodus kohvi jõid. Eks see tüütas lõpuks ikka ära ka. Neid asju oli lihtsalt nii palju, mida vaja läks. Kõik see, mida näeme, pluss põrandate all torud, juhtmed jne. See nõudis aega, vaeva, raha, päevi, projekte, kooskõlastusi...” mainis Anna, kes kiitis Pärnu linnavalitsuse ja muinsuskaitse toetavat suhtumist ning lisas kohe, et rasketest hetkedest hoolimata sai tulemus hea ja iga töötund läks asja ette.
Kohvikus on iga detail püütud üldisesse õdusasse atmosfääri sobitada: lillemustrilised nõud, lilled, džäss- ja bossamuusika ning loomulikult söögid-joogid, mille hõrk lõhn kohvikut täidab.

Kohvik Supelsaksad Pärnus
Ligi kahe avatud olnud aasta jooksul võidetud tiitlid ja auhinnad:
mai 2011 – Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia kategoorias “Söögikoha interjöör”
mai 2011 – 50 Eesti parima söögikoha hulka nimetamine
oktoober 2011 – Pärnu linnavalitsuse konkursil Kuldne Oaas, mille raames selgitatakse välja linna parimad teenindusettevõtted, auhind kategoorias “Parim tee või kohvi nautimise koht”
oktoober 2011 – Design Management Europe’i auhinna nominent kategoorias “Parim disainijuhtimine väikeettevõttes”
Vaata ka www.supelsaksad.ee

 

 

 

 

Osale arutelus

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Tallinna Õpetajate Maja – väärikas peo ja koolituskoht vanalinna südames

Tallinna Õpetajate Maja on raekoja platsi ääres asuv kolmest majast koosnev kompleks, kus on võimalik korraldada pidusid, konverentse, koolitusi, vastuvõtte, kontserte ja palju muud.

Järveveere puhkekeskus ootab külastajaid nii suvel kui talvel

Maalilisel Võrtsjärve kaldal Valma külas asuv Järveveere puhkekeskus on suurepärane paik suveürituste, seminaride, pulmade ja talvepäevade korraldamiseks.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine