25. november 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Näituse kuraatorid kunstiteadlane Ülle Kruus ja arheoloog Ülle Tamla viivad vaataja ajaloolisele reisile pronksiajast tänapäevani, võttes keskseks punktiks Adamson-Ericu ehtekunsti.

Väljapanek keskendub ühele väga silmapaistvale ehtele, nimelt käevõrule, mida rahvasuu on naljatledes kutsunud ka ilu ahelaks. Silmailu kõrval pakub näitus asjalikku sissevaadet ehtekunsti ajalukku ning annab ülevaate Eesti arheoloogilistest leidudest ja muidugi meie ehtekunsti uue aja tippudest.

Koopainimese ehted. Ehetega hakkas kiviaja inimene end kaunistama arvatavasti samal ajal, kui tegi koopamaale. Väidetavalt pärinevad maailma vanimad käevõrud Kesk-Venemaalt ja need on valminud 25 000 aastat eKr.

Eesti esimesed säilinud käevõrud on pärit pronksiajast. Samal ajal kui Egiptuse vaaraod kandsid ülikauneid ja kõrgel tasemel kaunistatud suursuguseid ehteid, olid põhjamaade ehted veel üpris robustsed ja lihtsakoelised.

Kõige enam mõjutas siinset ehtekunsti Rooma impeerium, kust võeti üle nii käevõrude kujud kui ka mustrid, mis muutusid aastasadadega järjest keerukamateks ja detailsemateks. Oma mõjutused tulid ka Skandinaaviast viikingitelt ja ruunikividelt ning ida poolt vadjalastelt.

Arheoloogiliste leidude põhjal võib öelda, et tihti kanti mitut käevõru korraga. Tõenäoliselt olid ehted vanal ajal pigem jõuka klassi pärusmaa, nendega demonstreeriti oma ühiskondlikku prestiiži.

Kuid kaunistatud käevõrusid ei kandnud sugugi ainult naisterahvad, vaid ka lapsed ja isegi mehed.

Eesti klassikud. Ajaloolise hüppega jõuame 20. sajandi algusesse. 1920. aastal lõppes Eestis gildide ja tsunftide tegevus, kuid juba 1923. aastal avati Riigi Kunsttööstuskoolis metallikunsti eriala.

Sellest traditsioonist on välja kasvanud nii mõnedki Eesti ehtekunsti legendid, näiteks Ede Kurrel (1909–1991) ja Salme Raunam (1921–2008), aga ka Helge Pihelga ja Mari Rääk. Unikaalehete kõrval on eelmisest sajandist eksponeeritud kunstitoodete kombinaadi ARS sarjas toodetud ehteid.

Adamson-Ericu muuseumis on juba traditsiooniks kujunenud näitusekülastajale lisaväärtuse pakkumine isetegevuse kaudu.

Seekord saab endale pärast näituse vaatamist ise käevõru meisterdada – olgu see siis viikingite aegu meenutava ruunikirjaga või 20. sajandi maiguga ehe.

Autor: Urve Vilk, Ragne Nukk