Vabastav adrenaliinilaks krimkaarmastajatele

“Kadunud käsi” suudab vaatajad ennast süvenenult jälgima meelitada vähem kui minutiga. Umbes nii kaua läheb aega püstolilasuni, mis uudishimulikud vaatajad toolidel võpatama paneb.

Pärast seda enam armu ei anta ning pinget, mis esimeses pildis käima tõmmatud, grammigi vähemaks ei jää.
Nautisin “Kadunud käe” sügavalt vabastavat olemust. On lavastusi, mille kõige suurem pluss on asjaolu, et see tekitab paralleele iga vaataja isikliku eluga ning läheb just seetõttu publikule korda.

“Kadunud käe” peamine pluss on risti vastupidi võimalus oma isiklik elu etenduse ajaks ära unustada ning võtta vastu lavalt tulev meelelahutus, mis on sajaprotsendiliselt vaataja isiklikke probleeme ja argipäeva mitte puudutav. Ja see on hea. Ausalt.

Kui keegi himustab teatrielamust lihtsalt lõõgastumiseks, siis usun, et “Kadunud käsi” töötab hästi. Põnevust ja ­õudu on lavastusse pistetud just sel määral, et pinevus kannaks ning ärgitaks tegevust jälgima. Mingit ängistavat painet või ülearust soovi asja liiga tõsiselt võtta ei tekita see siiski kordagi.
Eesti elanikel on teised probleemid. Neile rassitemaatika, narkoäri, prostitutsioon ja inimeste ihuliikmetega kaubitsemine erilist isiklikku puudutatust ei tekita. “Kadunud käe” tegevustik sellistest märksõnadest just koosnebki.

Näitlejate töö on lihtsalt nii hea, et mingil hetkel tunduvad kõik ühtmoodi vaimustavalt sümpaatsed. Laval on neli tegelast, kellest igaühel must minevik seljataga. Tillukesed faktid, mille kaudu see avaldub, ilmnevad üsnagi juhuslikult.

Naerda saab rohkem kui tõsine olla ning erilist võõristust ei tohiks tekitada ka ohtrad roppused näitlejate tekstis.
Positiivseid emotsioone tekitab “Kadunud käsi” rohkesti ning publiku reaktsioonidest võib aimata, et etendus läheb enamusele üsna hästi peale. Nali tuleb musta huumori kaudu, tekkides kõige kindlamini just situatsioonides, mida näitlejad esitatavad tõsise näoga, pisarad silmis.

Julgen lavastust soovitada paljudele oma tuttavatele, kellest eeldan arusaamisvõimet, et igal kontekstil on oma keel ja vahendid, mismoodi seda edasi anda.
Vanemaealistel, lastel ja musta huumorit üldse mitte seedivatel inimestel soovitan aga vaadata midagi muud – massiline ropendamine ning mäng delikaatsete teemade ümber ei tarvitse päris kõigile hästi mõjuda.

Martin McDonagh – “Kadunud käsi”
10/10
Esietendus 18. novembril
kl 19 Sadamateatris

Osale arutelus

  • Urve Vilk, Mari Hiiemäe

Jälgi Sekretäri sotsiaalmeedias

RSS

Peopaik

Värske ja erakordselt särav koht stiilseks firmapeoks – Olympic Casino Olümpia

Smokingus härrad, õhtukleitides daamid, bigbänd, kabaree, särisev pinge Black Jacki lauas ja erutav kõlin automaadisaalis – ei, see pole James Bondi uue filmi treiler, vaid firmaüritus Tallinna kõige põnevamas peokohas, Olympic Casino Olümpias.

Energia avastuskeskus – pinget pakkuv ja ootamatult šikk peopaik

Tallinna vanalinna ja Kalamaja piiril asuv Energia avastuskeskuse hoone on sadade üritusekorraldajate jaoks vastanud kolmele üliolulisele kriteeriumile: a) vana elektrijaama masinamaja peasaal on ootamatu, ent šikk peopaik, b) suurel ekspositsioonialal on külalistele garanteeritult avastamisrõõmu, ja c) keskuse asukoht on lihtsalt väga hea.

Küsitlus

Millal plaanid suvel puhata?

  • Juunis
    17%
    17%
  • Juulis
    83%
    83%
  • Augustis
    0%
    0%
  • Ei puhkagi suvel
    0%
    0%
  • Muu
    0%
    0%

Valdkonna tööpakkumised

Uudised

Teabevara

Sekretär.ee uudiskirjaga liitumine