2. detsember 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kunstihoone näituseruumi hõlmav installatsioon oli esimest korda väljas 2007. aasta Veneetsia biennaalil Prantsuse paviljonis. Tegemist on eksperimentaalse projektiga, kus 107 erineva elukutsega naist kommenteerivad ja tõlgendavad kurba armastuskirja.

Kunst kui teraapia. 2004. aastal saatis Sophie Calle’i tolleaegne elukaaslane talle e-postiga mahajätmiskirja. Selle asemel et oma kurva saatuse pärast masendusse langeda, leidis Calle sobiva viisi teraapiaks. Ta pööras purunenud suhte kunstiks. Näituse pealkiri pärineb mahajätmiskirja viimastest ridadest.

Calle palus kõige erinevamatel naistel interpreteerida teksti, mille ta ühel saatuslikul päeval sai. Kohtunikud, politseinikud, luuletajad, sportlased, majandusanalüütikud, ristsõnakoostajad, klounid, tantsijad ja teised tõlgendasid kirja oma professioonist lähtudes. Tulemuseks on raamitud tekstid või kujundid ning fotod autoritest.

Peale tekstide ja fotode näitab Calle videoid, kus naised loevad mahajätmiskirja ette või kus tantsijad ja kunstnikud endale omasel viisil teksti tõlgendavad.

Calle püüab rõhutada, et näituse sisu ei ole mitte mahajätmine kui selline, vaid kiri, tekst, mis sellega kaasnes. Tõepoolest, näitus ei nõreta nutust ja halast, vaid on vormistatud kaunilt kontseptualistlikus formaadis. Sellest ei õhku otseselt feministlikku lähenemist, kuigi see käib asjaga kaasas.

Eraelu ja privaatsfäär ning selle piiride lõhkumine on Sophie Calle’i alati huvitanud, olgu see siis tema enda või kellegi teise eraelu. Calle’i varasemad projektid on olnud märksa šokeerivamad kui seekordne.

Ta on kutsunud võõraid oma voodisse magama, pildistanud neid. Ta on töötanud Veneetsia hotellis toateenijana, kahlanud läbi inimeste asjade ja pildistanud segadust, mille inimesed hotelliruumidesse jätavad; leidnud kaotatud kontaktiraamatu, helistanud kõigile nimekirjas olnud inimestele ja intervjueerinud neid aadressivihiku omaniku kohta.

Keskealine teismeline. Sophie Calle on nagu keskealine teismeline, kuid ta pöörab oma maailmavalu kohati üsnagi mänguliseks kunstiks. See on psühhoteraapia talle endale ja eeldatavasti ka neile, kes on samas situatsioonis on olnud. Peen huumor välgub alati tema tööde tagaplaanil.

Sophie Calle – “Hoia end. Ole tubli!”

Kunstihoone, Vabaduse väljak 8, Tallinn

Näitus on avatud 8. jaanuarini  2012

Autor: Urve Vilk, Ragne Nukk