Võlaõigusseaduse § 361 kohaselt kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja määratud müüjalt eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja aga kohustub maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
Liisinguleping on segaleping, sest liisingulepingus on nii müügilepingu, kasutuslepingu (rendileping), laenulepingu (tarbijakrediidilepingu) kui ka esindusõiguse tunnused.
Liisingulepingu alusel on liisinguandja kohustatud omandama müüjalt liisingulepinguga kindlaks määratud eseme. Eseme omandamiseks peab liisinguandja sõlmima liisingulepingu eseme müüjaga müügilepingu.
Kasutusleping kohustab liisinguandjat andma eseme pärast eseme omandamist liisinguvõtja kasutusse ja liisinguvõtja peab selle pärast kasutusperioodi lõppu liisinguandjale tagastama. Liisingulepingu alusel läheb liisinguvõtjale üle esemega seotud valdus- ja kasutusõigus. Käsutusõigust üldjuhul üle ei lähe, va kapitalirendilepingute korral. Seega liisingulepingu eseme omanikuks on liisinguandja.
Liisingulepingu peamine eesmärk on finantseerida liisingu eseme ostmist. Võlaõigusseaduse § 401 lg 2 kohaselt tuleb liisingulepingule kohaldada ka laenulepingu ja tarbijakrediidilepingu sätteid. Liisingulepingu eesmärk on finantseerida liisingulepingu eseme soetamist ning kohaldada tuleb ka VÕS § 397–400.
Liisingulepingu korral tuleb kohaldada ka tarbijakrediidilepingute sätted, kui liisinguandjaks on majandus- ja kutsetegevuses osalev isik, kelle peamine eesmärk on finantseerimisteenuse osutamine ja liisinguvõtjaks on tarbija.
Liisingulepingu sätted on imperatiivsed ning tarbija kahjuks ei tohi seaduse sätetest kõrvale kalduda.
Loe lähemalt Äripäeva „Juhiabi käsiraamatust“.
Autor: Andres Õige, Urve Vilk