Noor lavastaja Robert Annus on koos libretist Ivar Põlluga võtnud ette üsnagi ambitsioonika töö – portreteerida üht praeguste keskealiste põlvkonna olulist staari Gunnar Grapsi. Juba ainuüksi ideesse on sisse kodeeritud keskealiste skeptikute kriitikalaviin, kui näitlejad oma tööga piisavalt hästi hakkama ei saa.
Nõrk stsenaarium. Juss Haasma Grapsina saab hakkama, aga sisuliselt ei vea tükk päriselt siiski välja. Vägisi jääb mulje, et lavastust kokku pannes on mehed saanud kõvasti inspiratsiooni NO99 etendustest, mis pole muidugi iseenesest sugugi halb.
Mulle tundub, et etenduseks “Raudmees. Odüsseuse eksirännakud” valmistudes üritasid nii lavastaja, libretist kui ka trupp ilmselt parimat, aga lõpuks tuleb ikkagi tunnistada, et stsenaarium jääb natuke nõrgaks. See ei intrigeeri vaatajat piisavalt, finaal on venitatud liiga pikaks ning otsi ei tõmmata korralikult kokku.
Sellega ei taha ma nüüd öelda, et etendus on läbinisti kehv. Jah, “Raudmehel” on puudusi, aga on ka häid külgi.
Nii näiteks kompenseerivad nõrka stsenaariumit bänd ja Grapsi muusika, mis nii mõnelgi korral jala energiliselt tatsuma paneb.
Lavakunstnik on tööle lähenenud loominguliselt, Grapsi mängiv Juss Haasma on üsna selle Grapsi moodi, keda lapsepõlvest teleekraanilt mäletan.
Emotsioonirohke kontsert. Üldiselt jääbki pärast saalitulede süttimist tunne, nagu oleksin viibinud ühel pikalt kestnud toredal kontserdil, kuhu vahele oli pikitud unenäolisi viirastusi Grapsi elust.
Muidugi võib nüüd öelda, et muusikaline viirastus oligi autorite eesmärk ja seega täitis etendus oma funktsiooni. Aga see seletamatu miski, mis teatrist väljudes võiks hinges pakitseda, jäi siiski tekkimata. Ja sellest on väga kahju.
Gunnar Graps väärib enamat.
“Raudmees. Odysseuse eksirännakud“
7/10
Tartu Uus Teater
Esietendus 27. novembril
Lai 37 võimlas
Idee autor ja lavastaja: Robert Annus
Libretist: Ivar Põllu
Autor: Urve Vilk, Liis Kängsepp ja Joosep Laik